On hetki elus, kus hing läbib midagi nii rasket, et see muudab inimese sisemiselt teiseks. Need katsumused ei ole alati nähtavad välisele maailmale, kuid nende mõju ulatub sügavale sisemusse. Kui inimene on läbinud oma hinge kõige valusama perioodi, hakkavad tema käitumises, tunnetuses ja olemises esile kerkima teatud märgid, mis näitavad, et ta on mitte ainult ellu jäänud, vaid ka kasvanud ja tugevamaks saanud.
Esimene märk on sügavam rahu, mis tuleb pärast tormi. Inimene, kes on läbi teinud raskeima katsumuse, ei reageeri enam samadele asjadele äkiliselt ega ärevusega. Ta suudab hingata keset olukordi, mis varem oleksid teda murdnud. See rahu pole ükskõiksus, vaid teadmine, et ta on juba üle elanud selle, mida ta kõige rohkem kartis.
Teine märk on uuenenud selgus. Kui hing on olnud põhjas, muutub maailm korraga läbipaistvamaks. Inimene näeb, kes on tema kõrval tõeliselt ja kes mitte, mis on väärt tema energiat ja mis mitte. Ta ei torma enam sinna, mis kunagi haiget tegi, sest ta on õppinud kuulama oma sisemist tarkust.
Kolmas märk on tugevam enesepiiride seadmine. Pärast rasket hingelist kogemust ei luba inimene enam endaga halvasti käituda, mitte sellepärast et ta oleks muutunud karmiks, vaid sellepärast et ta hindab nüüd ennast rohkem. Ta mõistab, et tema väärtus ei sõltu sellest, kas keegi teine teda valida otsustab.
Neljas märk on võime lasta minevikust lahti. See ei juhtu kiiresti ega ühe hetkega, kuid inimene, kes on oma hinge proovilepanu läbinud, ei klammerdu enam vanade valude külge. Need võivad olla mälestused, suhted või vigastused, kuid ta ei kanna neid enam kaasas sama raskusega. Ta laseb neil minna, sest teab, et ainult nii saab edasi liikuda.
Viies märk on sügavam empaatia. Inimene, kes on tundnud suurt valu, näeb teisi teistsuguse pilguga. Ta mõistab vaikuses peituvaid sõnumeid ja tunnetab teise inimese muret isegi siis, kui seda pole välja öeldud. Tema süda on pehmem, kuid samas tugevam kui kunagi varem.
Kuues märk on elujõu taastumine hetkel, mil ta seda ei oodanud. See võib olla uus huvi, uus suund või lihtsalt tunne, et maailm pole enam nii raske. Inimene hakkab märkama valguskiirt seal, kus kunagi oli täielik pimedus. See väike säde näitab, et hing on hakanud taastuma ja soojenema.
Seitsmes märk on sisemine teadmine, et ta ei ole enam sama inimene. Katsumus on muutnud teda sügaval tasandil. Ta hindab rohkem rahu, vähem draamat, rohkem ausust ja vähem pinnapealsust. Ta ei igatse tagasi endise elu juurde, sest ta teab, et selle läbi minnes on ta sündinud uuesti, tugevamana, targemana ja avatud uutele võimalustele.
