Lahti laskmine ei ole kunagi lihtne, eriti siis, kui tegemist on inimesega, kes on olnud meie südames, igapäevaelus ja tulevikuplaanides. Tugevad inimesed ei ole immuunsed valu, mälestuste või lootuste vastu, mis vaikselt hinge närivad. Kuid neil on omadus, mis lõpuks neid päästab – sügav ausus iseenda ja oma tunnete suhtes. Lahti laskmise kunst ei tähenda südame kivistamist ega tunnete mahavaikimist, vaid kaht sisemist teekonda, mille kaudu tugevad inimesed lõpuks liiguvad edasi. Need kaks viisi ei pruugi olla kerged, kuid need on väga inimlikud ja tõeliselt vabastavad.
1. Tee, mis algab valusast tõest: “Ma väärin enamat”
Tugevad inimesed ei lähe lahku kergekäeliselt. Nad ei põgene esimese raskuse eest ega viska minema midagi, millesse on investeerinud aega, armastust ja energiat. Kuid ühel hetkel nad märkavad – mitte äkitselt, vaid samm-sammult –, et nende hingevalu kaalub üles suhte rõõmu. Et pingutus ei ole enam vastastikune. Et nad annavad rohkem, kui vastu saavad. Ja lõpuks kasvab nende sees välja lause, mis muutub murdepunktiks: “Ma väärin enamat.”
See hetk ei tule dramaatiliselt. Mõnikord on see vaikne hommik, mõnikord üks väike, näiliselt tühine vaidlus. Mõnikord lihtsalt hetk, mil nad tunnevad, et pole pikka aega naernud nii, nagu varem. Tugevad inimesed ei jää lootma, et keegi teine neid päästab või et partner ühel päeval imekombel muutub. Nad mõistavad, et tõelist muutust ei saa sundida ega oodata.
Nad lasevad lahti, sest nad austavad iseennast liiga palju, et jääda sinna, kus nende väärtust ei nähta. Nad lasevad lahti, sest armastavad nüüd iseennast samamoodi, nagu kunagi teist inimest armastasid – täielikult ja tingimusteta.
2. Tee, mis algab sügavast tänutundest: “Ma tänan sind kõige eest, aga pean edasi minema”
Teine viis, kuidas tugevad inimesed suhetest lahti lasevad, ei ole seotud puuduva väärtustamise või katkise dünaamikaga. Mõnikord on armastus olnud ilus, tõeline ja aus – kuid kaks inimest lihtsalt kasvavad eri suundades. Tunded võivad jääda, kuid ühine tulevik hajub tasapisi. Nendes olukordades lahku minek ei tule vihast ega pettumusest, vaid tasakaalukast ja rahulikust mõistmisest, et elu liigub edasi, isegi siis, kui südames on igatsus.
Tugevad inimesed ei hoia kinni ainult seetõttu, et kunagi oli hea. Nad ei karista ennast ega partnerit, ei süüdista ega dramatiseeri. Nad ütlevad: “Aitäh kõige eest, mida sa mu ellu tõid. Aga praegu pean ma edasi kasvama, ka siis, kui see teeb haiget.”
Selline lahti laskmine on ühtaegu lein ja kingitus. Lein, sest tuleb hüvasti jätta millegagi, mis kord tähendas kõike. Kingitus, sest nad annavad nii endale kui teisele võimaluse leida tee, mis päriselt toetab nende järgmisi etappe elus.
Lahti laskmine ei ole nõrkus – see on enesearmastuse kõrgeim tase
Tugevad inimesed ei jäta kedagi maha kerge südamega, kuid nad teavad, et südame eest peab hoolitsema. Lahti laskmise kunst seisneb mõistmises, et armastus ei lõppe alati müraga. Mõnikord lõppeb see selgusega. Mõnikord tänutundega. Ja mõnikord julge sammuga tundmatusse, uskudes, et elu toetab neid igal sammul.
Lahti laskmine ei tee inimest nõrgaks. See teeb ta küpseks, teadlikuks ja vabaks. See on otsus, mis ütleb: “Ma austan kõike, mis oli, kuid ma ei klammerdu. Ma luban endal edasi liikuda.”
Ja just nii lähevad tugevad inimesed lõpuks lahku kellegist, keda nad tõeliselt armastasid – ausalt, kindlalt ja südant austades.
