Kui hing on katki ja valu on juba sees nii terav, et iga hingetõmme tundub raske, võib tunduda peaaegu võimatu kellegi poole pöörduda. Vaikimine ei tähenda, et me ei tahaks abi või mõistmist, vaid sageli peegeldab see sisemist kaitsemehhanismi, mis on kujunenud pikema aja jooksul. Üks suurimaid põhjuseid, miks me ei julge oma haavast rääkida, on hirm hinnangu ees. Me kardame, et teine inimene ei mõista, mõistab hukka, peab meid nõrgaks või reageerib viisil, mis teeb olukorra veel valusamaks. Sisimas kardame me veelgi suuremat tagasilükkamist kui see, mida juba tunneme.
Teine põhjus on see, et sõnad teevad valu päriselt. Seni kuni me vaikime, on valu justkui meie sees peidus – see on raske, aga tuttav. Kui me hakkame rääkima, muutub see tõeliseks ja nähtavaks. Rääkimine rebib vana haava lahti ja selle ümber ei ole enam kaitsvat vaikusekihti. Seetõttu eelistame sageli vaikida, sest tundub turvalisem hoida kõike enda sees, isegi kui see meid aeglaselt murendab.
Kolmas põhjus on usaldus. Kui minevikus on juhtunud, et me avasime end ja saime haiget, jääb alateadvusse signaal: ära tee seda enam. Hing ei unusta kergesti reetmist, hoolimatust või seda, kui keegi meie valu naeruvääristas. Selle tõttu peame me oma haavu justkui ise kandma, sest tundub, et keegi pole kunagi päriselt olemas olnud.
Sageli on põhjus ka selles, et me ei tea, kuidas oma valu sõnadesse panna. Mõnikord on hing nii katki, et isegi mõtted on segased ja iga tunne voolab järgmisesse. Me ei oska öelda, mis on juhtunud, kuidas see algas või mida me vajame. Me kardame, et kõlab rumal, ülereageeriv või „liiga palju“. Seega jääme vait, sest on lihtsam vaikida kui proovida seletada midagi, mida me ise vaevu mõistame.
Kuid tõde on see, et hingehaavad ei parane vaikuses. Need jäävad varju, kogunevad ja muutuvad raskemaks. Rääkimine ei tee valu suuremaks, vaid toob selle pinnale, kus see saab lõpuks hakata tervenema. Hirmu kõrval elab alati ka salajane igatsus, et keegi päriselt kuulab. Et keegi ei naeraks, ei põgeneks, ei võtaks meie tundeid vähemaks. Et keegi lihtsalt ütleks: „Ma kuulen sind.“
Julgemine ei tähenda, et valu kaoks kohe. See tähendab, et me lakkame kandmast kõike üksi. Ja see on esimene samm tagasi valguse poole, isegi kui see samm tundub kõige raskem.
Kui hing on katki, pole sa nõrk. Sa oled inimene. Ja sul on õigus, vajadus ja põhjus rääkida.
