Miks me laseme teiste arvamusel nii palju ennast mõjutada on küsimus, mis puudutab enamikku inimesi sügavamalt, kui me endale tunnistada tahame. Me võime väita, et meil on ükskõik, mida teised meist arvavad, kuid sisimas reageerib igaüks neist hinnangutest kas sisemise pingena, kõhklusena või ebamugavustundena. See ei ole nõrkus ega iseloomuviga, vaid sügavalt inimlik vajadus, mis on seotud meie bioloogia, lapsepõlve, ühiskonna ootuste ja identiteedi kujunemisega.
Üks peamisi põhjuseid, miks teiste arvamusel on nii tugev mõju, on meie loomulik vajadus kuuluvuse järele. Inimene on karjaloom – meie ellujäämine tuhandete aastate jooksul sõltus sellest, kas me olime oma gruppi vastu võetud. Väljatõrjutus tähendas ohtu, seega on meie närvisüsteemi sisse kodeeritud tunne, et hukkamõist või tagasilükkamine on midagi ohtlikku. Kuigi tänapäeval ei sõltu meie elu sellest, kas keegi meid heaks kiidab, reageerib aju endiselt samamoodi: kriitika tundub ohuna ja heakskiit tekitab turvatunnet.
Teiseks mõjutab meid lapsepõlves kujunenud vajadus saada kiitust ja vältida pahameelt. Laps õpib väga varases eas, et heakskiit tähendab armastust ja tähelepanu, samas kui pahameel või kriitika tekitab hirmu ja ebakindlust. Kui me kasvame täiskasvanuks, kannavad need mustrid endiselt jõudu. Me tunneme end ebapiisavana, kui keegi meid ei kinnita, ja me kardame eksida või valesti käituda, sest sisimas on endiselt laps, kes otsib turvatunnet.
Kolmandaks mõjutab meid ühiskond, mis õpetab väga selgelt, kuidas me peame välja nägema, käituma ja edukad olema. Me võrdleme end pidevalt teistega, kuna meile on loodud pidev foon sellest, kes on „parem“, „tublim“, „õnnestunum“. Sotsiaalmeedia võimendab seda veelgi: üksainus meeldimiste arvu langus võib tekitada tunde, et me ei ole piisavalt väärtuslikud. Me laseme teistel defineerida oma väärtust, sest me kardame, et ilma selle välise kinnituse ja nähtavuseta kaotame justkui oma koha maailmas.
Samas peitub selle kõige taga sügavam psühholoogiline tõde: me ei kuule tegelikult teiste arvamusi, vaid oma sisemisi hirme. Kui keegi ütleb midagi meie kohta, siis see puudutab meid ainult siis, kui see haakub millegagi, mida me ise endas kardame või mille pärast me end ebakindlalt tunneme. Kui meil oleks tugev sisemine kompass, mis ütleb rahulikult „ma tean, kes ma olen“, ei kõlaks kellegi kriitika nii valjult.
Tähtis on mõista, et teiste arvamus ei ole kunagi objektiivne tõde, vaid nende enda peegeldus maailmast – nende hirmud, ootused, ebakindlused, unistused ja kogemused. Iga hinnang, mida meile antakse, on tegelikult rohkem nende enda lugu kui meie oma. Ometi püüame seda lugeda nagu jumalikku käsku, mis määrab meie väärtuse.
Sisemine vabadus algab hetkest, mil me lõpetame enda hindamise läbi teiste silmade. See ei tähenda, et me peaksime muutuma ükskõikseks või arrogantselt eraldunuks. Vastupidi – see tähendab, et me valime teadlikult, kelle arvamus üldse väärib kohta meie sisemaailmas. See tähendab, et me kujundame oma väärtussüsteemi ise, mitte ei laena seda maailmalt. See tähendab, et me õpime kuulama oma sisemist häält, mis on vaikne, kuid aus, ja mis ei räägi hirmu, vaid autentsuse keeles.
Kui me hakkame märkama, kui palju energiat me kulutame teiste heakskiidu otsimisele, avaneb ka mõistmine: me saame selle energia tagasi suunata loomisse, rahusse, enesekindlusesse ja elamisse nii, nagu meie hing tegelikult soovib. Me ei pea meeldima kõigile. Me ei pea õigustama oma valikuid. Me ei pea elama kellegi teise mõttemaailmas.
Meil on lubatud olla nemad ise – ja see on kõige suurem vabadus, mida me endale anda saame.
