Mõned naised on kogenud valu, mida enamik ei oska isegi ette kujutada – petmist, manipuleerimist, ükskõiksust või emotsionaalset vägivalda. Nad on näinud, kui haavatav võib olla süda, kui usaldad valet inimest. Aga nad on ka õppinud midagi hindamatut: kuidas end kaitsta ilma armastust täielikult kaotamata. Need naised ei ole kibestunud; nad on teadlikud. Nad ei ehita müüre, vaid piirjooni – ja just need piirid hoiavad nende südame elus ja targa.
Nad ei usu enam tühje sõnu. Kui varem võis neid veenda ilus jutt ja lubadused, siis nüüd nad kuulavad tegusid. Nad teavad, et sõnad võivad olla kerged, kuid tõelised kavatsused paistavad välja aja jooksul. Nad ootavad, vaatavad ja alles siis usaldavad.
Nad ei jookse enam tunde nimel, mis ei vasta vastu. Kui nad näevad, et suhtes puudub vastastikkus, nad ei hakka võitlema ega paluma tähelepanu. Nad lasevad lahti, sest nad teavad, et sundides ei tule armastus kunagi õigel kujul.
Nad hindavad üksindust rohkem kui halba seltskonda. Nende jaoks pole hirm üksi olla enam karistus, vaid rahu. Nad on õppinud, et rahulik öö omaenda seltskonnas on parem kui magamine kellegi kõrval, kes tekitab sisemist tühjust.
Nad ei palu enam, et neid armastataks. Nad teavad, et armastust ei saa välja teenida ega välja pressida. Kui see tuleb, siis siiralt ja vabalt – mitte seetõttu, et nad peaksid tõestama oma väärtust. Nad on lõpetanud võitlemise selle eest, mis peaks tulema loomulikult.
Nad seavad piirid ja ei tunne sellepärast süüd. Kui keegi käitub lugupidamatult või kasutab nende headust ära, nad ütlevad “ei” ilma süümepiinadeta. Nad on õppinud, et enesehool on ellujäämise vorm, mitte isekus.
Nad hoiavad oma südame saladusi endale. Nad ei ava end kohe, isegi kui keegi tundub turvaline. Nad ootavad, kuni tunne ja teod kattuvad. Nad ei jaga oma hinge enne, kui inimene on näidanud, et ta oskab seda hoida.
Nad usaldavad oma sisetunnet. Kui midagi tundub vale, nad ei ignoreeri seda enam. Nad on õppinud, et sisetunne on nende kõige tugevam kaitse. Nad ei vaja tõestust ega vabandusi – kui süda hoiatab, nad kuulavad.
Need naised on läbi tulnud valust, mis oleks võinud neid murda, kuid nad on valinud targemaks saamise. Nad armastavad endiselt, kuid teistmoodi – küpsemalt, ettevaatlikumalt ja teadlikumalt. Nad teavad, et süda võib paraneda, kuid et see vajab turvalist ruumi, mitte tühje lubadusi.
Ja võib-olla on just nemad need, kes armastavad kõige sügavamalt, kui nad lõpuks leiavad kellegi, kes on valmis nende südant mitte lihtsalt puudutama, vaid hoidma seda austuse ja õrnusega.
