Üks põnev peegeldus terve tsivilisatsiooni ajaloos on tõsiasi, kuidas me nii meeleheitlikult peidame seda persooni ja tema häält, kes me tegelikult oleme. Me tahame näida õilsad, eksimatud, vaprad, ilusad, edukad ja tugevad. Me oleme kollektiivselt välja valinud omadused, mida peetakse voorusteks ning omadused, mida avalikult halvustatakse. See tingib meis peidetud mõtteid, maskeeritud tundeid ning kahetsust tehtu eest või vastu võetud otsustes ja iseendas kahtlemise. Miks loobume või nõustume millegagi puhtalt hirmu tõttu, et meid meie “hõimust” välja ei arvataks? Sest me ei taha tunda negatiivseid emotsioone, negatiivseid tundeid, valu ja hüljatust.
Ja nii me siis siin elame, mõnes aspektis oma elus, kahetsuses ja lubaduses, et homsest elan ma õilsamalt, homme teen ma paremaid valikuid, mis toovad paremaid emotsioone ja heakskiitu. Ja kui ei too, kui ma seda peegeldust ei saa ja kõik läheb ikkagi allamäge, siis järelikult on minuga midagi viga. Järelikult olen selle ära teeninud.
Heakskiit, valideeritus ja aktsepteerimine. Me vajame seda, tahame seda rohkem, kui teisi tundeid. Ja isegi, kui täidame endale antud lubadusi leiame iseenese kimbatuseks end järgmisel ööl enne uinumist taas mõtisklemas asjade üle, mida oleksime pidanud jätma ütlemata, väljendamata, kahetsedes.
Niisiis tõmbume me järk-järgult endasse, tõmbume kokku ja läheme lukku, meie õlad vajuvad longu, pea vajub norgu ja lubame end homme rohkem kontrollida, lubame rohkem teisi inimesi kuulata, ise vähem rääkida ja üleüldiselt olla rohkem “namaste”. Või vastupidi, me muutume vihaseks ning lubame enda eest rohkem välja astuda. Ja järgmisel momendil kahetseme seda kõike. Sest avastame, et oleme jälle nende negatiivsete tunnete keerises.
Meile on kaasaegses maailmas juurdumas sügav uskumus, et teised inimesed on meie sisemaailma peegeldus ning kõik meie mured tulevad lapsepõlvest, kus meid ei kuulatud, ei aktsepteeritud ja kus meid ühel või teisel moel hüljati. Meie spirituaalsed juhid pasundavad vabalt kasvamisest ning positiivsetest vaibidest ning sellest, et hirm, viha ja kurbus on miski, mille eest tuleb ära pöörata. Meile õpetatakse otsima süüdlast ja kindlasti me ka leiame nad. Kas üksi või mõne spirituaalse juhi või vast valgustunud sõbra kaasabil.
Aga mis edasi, nüüd kui oleme leidnud need, keda süüdistada? Võimalik, et leiame nad kaugest lapsepõlvest või lähiminevikust. Mida see meile annab? Kas kaua oodatud vabaduse, õigluse tunde? Tunde, et mina olen õige ja tema on vale? Süü on ju ära jagatud ja see on iseenesest tore, sest lükkab olulise osa vastutusest meie õlult maha. Aga mis saab edasi? Kes võtab vastutuse selle eest, mida tuleb muuta? Kes võtab vastutuse selle eest, et sa polegi perfektne? Sinu ema? Isa? Vennad-õed, sugulased, partner, sõbranna ja sõbrad? See abivalmis persoon, kes julgelt näitas näpuga nende suunas keda süüdistada?
Vabalt võibki olla, et süüalused on sinu kurva saatuse ees mingil määral vastutavad. Meil kõigil on ettemääratud roll teineteise elus. Aga mida see süüdlase otsimine ja leidmine meile ikkagi siis annab? Kuidas see meie elukvaliteeti parandab?
Mitte kuidagi.
See ei anna meile mitte kui midagi. See ei lase sul öösel rahulikumalt uinuda, see ei vabasta sind süütunde koorma alt, see ei vabasta sind nendest maskidest ja traumadest, mida sa endas kannad. Süüdlase leidmine ja tema süüdistamine ei anna sulle õiglust. See võib sulle anda hetkelise kergenduse, sest said vastutuse ära antud, kuid selle vastutuse ära andmise koorem tuleb ringiga tagasi. Raskemalt, sügavamalt, jõulisemalt.
Süüdlaselt tulnud vabandus ei anna sulle jõudu. Kui see süüdlane su ees vabandab, mida see tegelikult ütleb? Et sul on õigus? Et ta tegigi sulle liiga, et sul ongi õigus olla kurb, vihane, pahane, jõuetu? Sa tahad valideeritust, et ta aktsepteeriks seda, mida ta tegi? Kas sa päriselt ka usud, et sa vajad kellegi teise tunnistust, et aktsepteerida ja tunnistada iseendas oma kogetud reaalsust?
Kas sa tõesti usud, et sinu süüdlase vabandus on see, mida sa vajad, et olla edukas? Ära usu seda. Kuigi süüdlase poolne süü tunnistamine võib näida oluline ja süüdlase karistamine vajalik (ja mõned juhul see nii isegi ka on) siis tegelikkus on midagi muud. Sul on vaja edasi liikuda. Sul on tarvis iseend heaks kiita. Loe seda uuesti: Sul on tarvis iseend aktsepteerida, iseend heaks kiita, iseend armastada. Me ei ole sündinud siia ilma selliselt, et iseend jäägitult armastame. Me õpime iseend elu jooksul tundma ning meie enesearmastus on protsess. Võid vabalt kanda neid maske, kui soovid, peita seda persooni, kes sa oled. Aga tee seda armastusega.
Ava oma süda ja tunnista iseenda persooni. Sina oled ainuke tunnistaja, keda sa vajad. Ainult sina tead, kes sa oled, mida sa tunned ja mõtled, millest unistad. Ainult sina tead, mida oled läbi elanud, kogenud, mis on sinu reaalsus. Ainuke lohutaja, julgustaja ja aktsepteerija, keda sa vajad oled sina ise. Ainult sina saad anda iseendale selle heakskiidu, mida sa otsid ja vajad. Mitte keegi teine. Sa ei tunne end ealeski täidetuna ja terviklikuna, kui otsid süüdlast ning õiglust iseendast väljaspool.
Sina oled sinu õiglus.
Loe edasi SIIT
