Me kõik tahame olla ausad, lahked ja armsad inimesed neile, kellest me hoolime. Mõnikord tähendab see nende inimeste seadmist endast kõrgemale ja teatud jama talumist. Pikemas perspektiivis loodame ja panustame usus, et hea suhte jaoks on see niimoodi vajalik. See tähendab aga sisuliselt seda, et nii meie kui meie suhte piirid on hägused. Piirideta armastuse väljendamine võib aga olla äärmiselt ohtlik ja sellega kaasneb suur oht meie minapildile ja sellele, kuidas inimesed meiega käituvad. Piirideta armastus ei võrdu tingimusteta armastusega.
Piiride puudumine võib olla üks depressiooni, paanikahoogude ning ärevuse tekkepõhjus ning kui meie piirid on puudulikud, ei muutu meie elus midagi paremuse poole enne, kui piirid paika saavad.
Tore ja kena olemine ei tööta, kui sinu piiridest sõidetakse üle ning sa tunned, et sa ei tea enam isegi, kes sa oled, milleks sul on õigus ja mida sa elult tahad. Ma ei taha öelda, et me peaksime õelad üksteise vastu olema. Mulle pigem tundub tihtilugu, et inimeste motivatsioon kena ja tore olla on valest kohast tulnud. Me tihti oleme sõbralikud, toredad, kenad ja laseme oma piiridest üle sõita, sest me kardame. Kardame end kehtestades kaotada neid inimesi, kellest hoolime. Kardame kannatada, seega kannatame parem nende käeläbi? Me elame ju siis sellisel viisil oma elu niikuinii kurnatuna, räsitud ja õnnetuna.
Tänapäeval palju räägitakse sellest, kuidas kõik on üks. Ometi on see mingi nõme vale, mida nartsissistid ja manipulatiivsed inimesed väänavad ja käänavad iseenda heaks kuidas soovivad. On asjad, mis ei ole mina, ja siis on see n-ö. ainult mina. Meie ellujäämiseks on hädavajalik, et mõistaksime erinevust “enda” ja “teiste” vahel.
Selleks, et ellu jääda ei pea laskma teistel inimestel ennast ära süüa, lõpuni seedida ja siis välja… Ja seetõttu ma tahan meile kõigile meelde tuletada, et iga armastus ei ole hea armastus. Mõnikord armastame me liiga palju, sallides asju, mida ei tohiks tolereerida. Meie hirm, et teised inimesed meid ei armasta, sunnib meid teise inimese heaks tegema mida iganes. Lõppkokkuvõttes anname järele ja õpetame sellega teistele inimestele, et meid on okei ära kasutada.
Tuleb õppida ütlema “ei”. Tuleb õppida end kehtestama, väljendama ning tuleb õppida end tundma ja austama.
