Vene sõdurid tõstsid Ukrainas mässu ja saatsid videopöördumise president Vladimir Putinile.
Tegemist on nn Donetski Rahvavabariigi 113. laskurpolgu 5. laskurpataljoni 1. roodu mobilisatsioonireservi võitlejatega. Alates veebruarist on nad kannatanud nälja ja külma käes Hersoni piirkonnas.
Sõdurid pöörduvad otse president Vladimir Putini, Vene Föderatsiooni ohvitseride korpuse ja KGB polkovniku poole, kes jättis 1989. aasta detsembris oma ustavad alluvad hätta. Nii nagu tookord, pole saadud vastuseid seaduslikele nõudmistele.
Tookord kirjeldati sõdurite probleeme kui „riigi haigust”. Nii nagu tookord, nii ka nüüd eeldab riigiaparaat, et kodanikud loobuvad oma õigustest.
Praktiliselt kogu sõjalise erioperatsiooni ajal on see rood olnud sõjategevuse eesliinil Ukrainas Hersoni oblasti territooriumil. Selle ajaga on sõdurid kogenud nii nälga kui külma.
Märkimisväärse aja jooksul pole olnud materiaalset, meditsiinilist ega toiduga varustatust. Mobiliseerimine viidi läbi ilma arstliku kontrollita. Võitlejate hulka on arvatud need, kes seaduse järgi ei peaks olema mobiliseeritud. Seoses mobilisatsiooniga on tõstatunud mitmeid küsimusi, mida ülemused ignoreerivad.
Mobilisatsiooni ajal öeldi, et sõdureid eesliinile ei saadeta, aga terve mobilisatsiooni aja jooksul on mehed olnud eesliinil.
Mehed paluvad kontrollida nende staatust 49. armee 34. brigaadi koosseisus ja neile pandud ülesandeid. Ühtlasi peaks läbi viidama arstlik kontroll.
Mehed räägivad, et Vene teabekanalid kritiseerivad vaenlast seoses ükskõikse suhtumisega sõdurite eludesse. Nad teevad ettepaneku Vene ülemustele, et järgmisel korral mitte minna vallutama kindlust paljaste kätega, jättes tähelepanuta sõdurite ellujäämise. Ühtlasi ignoreeritakse isikkoosseisu probleemküsimusi.
Üks mees räägib, et on paljulapselise pere isa, naine tööl käia ei saa pärast rasket operatsiooni, mees on pere ainus toitja. Teine mees räägib, et on krooniliselt haige, tal on pilonefriit ehk neerupõletik. Kolmas mees räägib, et on arvel psühhoneuroloogia dispanseris, diagnoos on psühhikahäire – kalduvus suitsiidile. Ta on pöördunud sõjaväemeedikute poole, aga mingit abi pole saanud – talle öeldi, et toome sulle skalpelli – nii aitame. Lisaks on mehel kõrge vererõhk ja C-hepatiit.
Neljas mees räägib, et tal on nägemine -5 ja ei näe eriti midagi. Lisaks on poolteist nädalat olnud hirmus köha, söögiisu puudub, arvatavalt on tuberkuloos. Viies mees räägib, et tal on isa II grupi invaliid. Ta vajab hooldamist. Kuues mees räägib, et tal on kodus naine ja 4 last. Mobilisatsiooni ajal oli naine lapseotel. Kui naine sünnitas, selgus, et laps on haige. Seitsmes räägib, et mobilisatsiooni ajal ägenes haigus – parema jala tromb. Sõja ajal on olukord halvenenud (mees näitab jalga, mis on sinine).
Kaheksas mees räägib, et tal on kõrge vererõhk. Ta käis sõjaväeosa medpunktis, kus talle anti tabletid ja saadeti tagasi üksuse juurde. Üheksas mees räägib videos, et sai sõjaväes trauma ning ta vabastati sõjaväekohustusest. Tal on õlg haige. Lisaks on tal vasemas jalas tromb (näitab jalga, mis on sinine). Kümnes mees räägib, et tal on biitsepsi rebend, lisaks on ta pooleldi pime ja ei ühest kõrvast kurt. Üheteistkümnes räägib, et tal on laps invaliid ja tema on hooldaja.
Sõdurid märgivad, et ülemused peavad nende muresid sabotaažiks.
Sõdurid räägivad pöördumises rahva poole, kuidas nad on 107 laskurpolgu 4. pataljoni 2,3 ja 4 roodu võitlejad, keda kokku on 204 inimest.
„Keeldume minemast lahingusse LNR-i,” räägivad mehed. See on hoopis teine vabariik (nn Luganski rahvavabariik – toim.). „Meiega on läbi viidud massiliselt ebaseaduslikke tegevusi,” räägivad mehed, „meid kutsuti sõjaväkke ebaseaduslikult, meiega ei viidud läbi meditsiinilisi uuringuid kutse ajal. Meid on korduvalt petetud ja pettusega püüti üle viia LNR-i territooriumile, kus kinnitamata andmetel oleme juba mingisuguse üksuse liikmed, kes on justkui astunud vabatahtlikult LNR-i relvajõudude ridadesse ja kus me kiiresti surma saaksime. Me ei peaks seal kaua vastu.”
Mehed räägivad, et 3 kuud võitlesid nad Mariupoli vabastamise eest. „Mariupol on vabastatud, aga kahuriliha me olla ei taha,” räägivad nad. Nüüd tahetakse nad pettusega minema viia 21. šahtist Hanžonkova linnast, kus neid ootavad Pušilini kabineti liikmed. Seal tuleks ära kuulata kõik meeste seaduslikud nõudmised, kus tuleb prokuratuurile kirjutada aruanded juhtkonna ebaseaduslike tegevuste kohta.
Mehed räägivad, et nendega on nende naised ja emad ja nad loodavad, et neid toetatakse. Nendega on sõjavang, noormees, kes oli vangistuses üle 2 kuu. Ta jäeti ilma arstliku komisjoni otsuseta ralvajõudude koosseisu. Tal on hulgaliselt pommikildudest saadud vigastusi. Noormehe ema räägib, et poeg toodi Azovist välja 20. mail, oli kaks kuud vangis. Ta peaks olema filtratsioonilaagris koos vabastatud vangidega. Peaks olema nii psühholoogiline kui füüsiline rehabilitatsioon. Selle asemel aga tahetakse meest viia teistega kaasa Luganski vabariiki, kus väidetakse, et temaga tegeletakse. Noormees peaks aga lamama haiglas ja temaga peaksid tegelema meedikud. Ema räägib, et ei tea, kuhu pöörduda. Pušilin (Donetski vabariigi juht) olevat öelnud, et noormees tuleb haiglasse paigutada. Ema räägib, et poeg tuleks haiglasse viia, aga keegi pole vastavat korraldust andnud. Andke siis korraldus, räägib ema.
Ema jätkab, et juba valmistatakse dokumente, et saata Moskvasse prokuratuuri, Putinile. Ühesõnaga, räägib ema, tuleks lõpetada see korralagedus, surnud hingesid pole kellegi vastu vahetada. Petetud on nii Putinit kui Venemaad, räägib ema.
Mehed jätkavad, et nemad kutsuti sõjaväkke seadust rikkudes. Ilma meditsiinilise ülevaatuseta. Üle 70 protsendi meestest on haiged, nad ei ole füüsiliselt võimelised teenistust jätkama. Üle 90 protsendi pole kunagi sõjas käinud ja ei tea, mis sõda endast kujutab. Isegi kalašnikovi automaati nägid esimest korda. Ja need mehed paisati eesliinile. Esiritta. Kolm kuud elasid nagu asotsiaalid automaatidega. Korraldus täideti. Nüüd tahetakse nad tagasi saata hakklihamasinasse. Pole teada, millega see on seotud, võibolla sellega, et nad pole rääkinud, kuidas nendega on käitutud, kuidas neid kutsuti, kuidas nad teenisid. Aga nad on valmis minema lõpuni.
Eestinen.fi
