Eksperdid nõustuvad, et käskude-keeldude vaidlustamine on laste arengule kasulik. Kliiniline psühholoog Kelly M. Flanagan selgitab, et inimese suutmatus öelda ei – ehk paika panna piire – on peamine inimkannatuste allikas. Psühholoog Joseph P. Allen nõustub ning kinnitab vanematele, vaidlusi lastega tuleks võtta kui väga olulist kasvatuslikku hetke. Lapsed, kes vaidlevad, püüavad lihtsalt oma elude üle kontrolli saavutada, kirjutab David Wolfe. Läbirääkimisoskus on ülioluline iga täiskasvanu jaoks ning vastu vaidlemine on lihtsalt laste viis seda oskust vanemate peal harjutada. On palju parem, kui lapsed saavad seda vanema peal katsetada, kui et nad mõne täiskasvanu või eakaaslase nõuet pimesi täidaks.
Nipiks on märgata, kuidas lapsed vastu võitlevad. Nad teevad seda niikuinii, sinu kui lapsevanema töö on aga jälgida, kuidas sa ise reageerid. Kas sa õpetad oma last endale vastu astuma austusega? Kas sa julgustad positiivset ja avatud suhtlemist? Kas sa õpetad neid oma tegude eest vastutust võtma ning näitad, et igal nende teol on tagajärg?
On tõsi, et laste vastuvaidlemine tekitab meis kui vanemates ebakindlust ning paneb oma vanemlikes võimetes kahtlema. Elu tunduks palju lihtsam, kui lapsed vastuvaidlemata täidaks iga käsku, aga see toob kaasa vaid väära võimutunde. Lapsed ei ole selleks, et meie käskudele mõtlematult alluda. Neil on oma tee käia ning nad peavad avastama, kes nad tegelikult on. Vastuvaidlemine on vaid üks viis end väljendada ja see on absoluutselt loomulik. Lapsed tahavad, et me respekteeriks neid kui iseseisvaid olendeid, kel on oma mõtted, tunded ja arvamused. Et lasteks kasvaks iseseisvad täiskasvanud, on nende jaoks oluline õppida läbi rääkima saama seda, mida nad soovivad – isegi, kui nende soovid ei ole sinu jaoks mõistlikud. Sest: asi polegi sinus!
