Valmimas on uus seadus, millega pannakse paika, kuidas riik kriisiolukordades tegutsema peaks. Eelnõu kriitikud ütlevad, et kriiside juhtimine, nendeks valmistumine ja elanike põhiõiguste piiramine tuleks enne seaduse vastuvõtmist põhjalikumalt läbi arutada.
Kriisideks valmisolekut puudutavad seadused vajasid ammu remonti ning viimaste aastate kriisid sundisid lõpuks vastavad õigusaktid üle vaatama. Mitu aastat tööd sai valmis kuu aega tagasi, kui kooskõlastusringile läks tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Kokku üle 500 lehekülje materjali.
“Peamine suundumus seal eelnõus on tuua kokku tsiviilkriisideks ja riigikaitselisteks kriisideks valmistumise maailmad, mis siiamaani on meil Eestis eristatud,” selgitas riigisekretär Taimar Peterkop.
Tema kinnitusel on eelnõus arvestatud varasematest kriisidest saadud õppetunde.
“Senise lähenemise järgi peaks justkui terviseamet hakkama juhtima tervet Eesti riiki Covidi kriisis. Me kõik nägime ja kogesime, et see on selgelt ebamõistlik lähenemine. Kogu ühiskonda, kogu riiki mõjutavat kriisi juhib loomulikult peaminister,” tõi Peterkop ühe näite.
Samuti on arvesse võetud, kuidas seni on riigikaitselistes kriisides tsiviilpoolel liiga vähe tehtud selles mõttes, et ei ole tähtsustatud elutähtsate teenuste osutajaid ega omavalitsusi.
Riigiasutused pole rahul kriisijuhtimise korraldamisega
Praxise riigivalitsemise eksperdi Meelis Oidsalu sõnul on mitu riigiasutust avaldanud muret uue seaduse mõningate aspektide pärast. Näiteks see, et igasuguse kriisi puhul koondub juhtimine valitsusse ja peaministrile.
“Kui panna kõikide kriiside eest vastutama vaikimisi kolleegium ehk kogu valitsus ja enne vastutas selle eest üks valdkonna minister, konkreetne nägu, siis paradoksaalsel kombel see vastutus võib hoopis hajuda. Tekib sama efekt, mis terviseameti külmlao juures: vead olid konkreetsed, aga vastutati kollegiaalselt,” rääkis Oidsalu.
Tema sõnul saab valitsus kriiside ajal väga palju võimu juurde ning kui vastutus hajub, võib see osutuda probleemiks.
Kaitseministeeriumi asekantsler Margit Gross täiendas, et praeguse seisuga vajab arutelu, milliseks jääb ministrite roll kriiside lahendamisel. Samuti, mida peavad tegema erinevad asutused.
“See peab olema kõigile selge, sest kui rollid jäävad ebaselgeks asutustele, isikutele, siis raskendab see kriiside lahendamist,” märkis ta ja lisas, et praeguses eelnõus vajab rollijaotus kindlasti täpsustamist.
Sõjalist ja tsiviilkriisi ei tohiks kokku panna
Eelnõu võtab kasutusele uue mõiste – kriisiolukord –, mis hõlmab nii ühiskonnaelu kriise kui ka sõjalisi olukordi. Ei kaitsevägi ega kaitseministeerium pea nende samasugust käsitlemist aga õigeks.
“Vajab kindlasti arutelu, kas kõiki neid kriisiolukordasid: katastroofe, nakkushaiguste levikut ja sõjaseisukorda saab päris ühe katusmõistega hõlmata,” ütles Gross. Ta juhtis tähelepanu, et kriisiga võivad kaasneda kodanike põhiõigusi piiravad meetmed ning need peaksid lähtuma kriisist.
Peterkopi sõnul ei ole aga mõtet kunstlikult vahet teha sõjalistel ja tsiviilkriisidel, sest eesmärk on sama.
“Kui sa Putini pähe üritad vaadata, siis tema üritab erinevate meetoditega mõjutada meie otsuse tegemist, seetõttu meie ka lähtume ühtselt,” ütles riigisekretär. Seejuures rõhutas ta, et nii nagu praegu, toimub ka edaspidi sõjaliste kriiside lahendamine teiste reeglite alusel ning need on kaitseväe juhtida.
Menetlemisega on kiire
Oidsalu sõnul laheneksid esile toodud vajakajäämised, kui poliitikakujundamine oleks tõenduspõhine, kui igal poliitilisel algatusel on poliitikust vastutaja ning põhiõigusi riivavate eelnõude menetlemisega ei kiirustata.
Riigikantselei soov on jõustada kriiside reguleerimise seadus järgmise aasta veebruaris, arvestades praegusi keerulisi olusid Euroopas. Ekspertide hinnangul tuleks murekohtade arutamiseks aega võtta, eriti kuna eelnõu on keeruline ja väga mahukas.
“See tundub uut riigikogu koosseisu ja selle kogenematust arvestades ülemäärane kiirustamine,” ütles Oidsalu.
Grossi soovitus riigikogulastele eelnõu menetlemisel on võtta arvesse Ukraina sõja õppetunde.
“Kõige olulisem on see, et oleksid tagatud piisavad volitused selle jaoks, et kiirelt ja võimalikult paindlikult ohtu või rünnakut tõrjuda. See tähendab, et näiteks kaitseväel on nii sõjaseisukorras kui ka enne seda olemas vajalikud volitused, mis võimaldavad teatud nõuetest kõrvale kalduda,” selgitas kaitseministeeriumi kantsler.
Peterkopi sõnul on riigikantselei valmis kõiki muresid arutama ja vajadusel eelnõu jõustamist edasi lükkama. “Menetlemine on ju algstaadiumis. Debatid ametnike ja poliitikute vahel alles ootavad ees,” selgitas riigisekretär.
“Teiselt poolt tuleb jälle arvestada, et me elame väga keerulisel ajal ja Eesti ühiskonna kriisivalmidusega, millele see seadus kindlasti kaasa aitab, tuleb tegeleda aktiivselt,” ütles Peterkop.
Riigisekretäri volituste suurenemise üle tuleks arutada
Kriitikud on ette heitnud ka seda, et värske seaduseelnõu kannab üksnes riigisekretäri allkirja, ühegi poliitiku oma sel kõrval pole, nagu tavapäraselt eelnõude puhul kombeks. Endise riigiametniku, jurist Aaro Mõttuse sõnul näitab see, et riigisekretärist on kujunenud poliitilise vastutuseta minister.
Oidsalu ütles, et tegu on omamoodi menetlusliku pretsedendiga, sest esimest korda algatab riigiametnik oma allkirjaga nii olulise seaduseelnõu. “Kuna see suurendab oluliselt peaministri võimu ka tsiviilkriisiolukordade juhtimisel, siis oleks soovinud seal näha ka peaministri allkirja,” sõnas Oidsalu.
Tema sõnul on see nihe Eesti demokraatlikus praktikas, mille üle võiks debateerida: kas nii kaalukalt muu hulgas inimeste põhiõigusi riivava eelnõu juures on see õigustatud.
Peterkop selgitas, et kahe aasta eest arutati, kas riigikantseleil saab olla õigusloome pädevus. Toona leiti, et kui on antud ülesanne vastutada riigikaitsepoliitika kujundamise eest, peavad olema ka selleks vajalikud tööriistad. Peterkop viitas Mõttusele ja ütles, et tema oli üks neist, kes oli tookord sellele vastu, kuid nii valitsus, riigikogu kui ka õiguskantsler leidsid, et selline käik ei ole põhiseadusega vastuolus.
Peterkop kinnitas, et hirmudel, nagu ametnikud haaraksid rohkem võimu enda kätte, pole alust. “Riigisekretär tegutseb peaministri mandaadi alusel. Poliitilist vastutust minu tegude eest kannab peaminister.”
Err.ee
