Vahendame Valguse Inglid postitust
Olen tänaseks töötanud inimestega ligi 10 aastat ja ma pean tunnistama, et sellist õelust, kadedust, hinnangute lahmimist, ära panemist ja kurjust, mis inimeste vahel praegu toimub, ei ole ma selle aja jooksul veel näinud. Mis toimub inimesed? Kas tõesti oleme me tänases Maailma ruumis jõudnud egotasandiga nii kõrgesse tippu, et me valimatult sõidame enda kõrval olevatest inimestest üle? Ja kas tõesti puudub empaatia võime?
Kui me siia Maale sünnime, siis juba esimesest hetkest on meie elu kellegi teise vastutusel, juhtimisel ja suunamisel. Esimesed otsustajad, meie elude üle, on meie vanemad. Siis saavad nendeks õpetajad ning lõpuks valitsused ja all asutused. See on paratamatu süsteem, kuhu me kuulume. Ehk meid on juba sünni hetkest alates õpetatud kedagi teist kuulama. Kuid ära unusta, et reaalsuses on kõik hinged võrdsed, kui nad saabuvad Maale. Mitte ükski isik tegelikult ei oma õigust, et öelda sulle, kes sa oled, kuidas sina pead elama ja milliseid valikuid sina pead tegema! Tema ei ole sinu kingades käinud, tema ei tea, mida sina oled teinud oma elus läbi, et jõuda sinna kuhu sa oled jõudnud! Sama on ka vastupidi. Sina ei tea, mida keegi teine oma elus läbi teinud, et jõuda punkti, kus ta täna on. Sina ei tea tema hinge soovidest, mõtetest jne mitte midagi tegelikult.
Noorena puutusin ma kokku erinevate inimestega. Minu eesmärk oli palju õppida, et kuhugi elus jõuda. Kuid ma vaatasin alati igas muus suunas kui iseenda tegeliku olemuse suunas. Sest ma kartsin, et mida teised ütlevad kui kuulevad et ma olen peaast põrunud vaimudega suhtleja. See võttis aastaid aega, et ma julgeksin astuda enda tegelikesse kingadesse, kartmata sõprade, sugulaste ja keskkonna hinnanguid. Suur osa sellest julgusest olla see kes ma olen, kuulub ka Jürile, kes mind sellel teel on koguaeg toetanud. Olen saanud palju Maailmas ringi reisida, õppida ning enda tehnilisi oskusi ja teadmisi pidevalt täiendada. Kuid kõigil neid võimalusi ei ole. Paljud peavad oma tegelikusesse jõudmiseks astuma läbi inimmüüride ja ego rahe, et nad saaksid ja üldse julgeksid olla need kes nad on.
Täna on mul sügavalt ükskõik, mida keegi kuskil arvab või ütleb. Ja Jumal tänatud! Seet see on ka üks minu tugevuse võtmeid! Sest tegelikult, nii nagu minul on vaba tahe olla see, kes ma olen, on sellel kellelgi vaba tahe elada oma elu rahus edasi, teadmata midagi minust ja minu tegevustest.
Sama tahan ma öelda ka sulle. Ära luba kellelgi suruda alla oma hinge päris olemust, ära luba alla suruda seda, kes sa tegelikult oled. Ära luba võtta kelleltki ära oma unistusi ja ära luba enda suunas pillata hinnanguid, end alavääristada või kritiseerida. Mitte keegi teine peale sinu enda, ei ela sinu elu. Seega mitte keegi siin Maailmas ei oma õigust ka sinu elu üle otsustada. See on sinu elu, need on sinu hetked. Ja kõik, mida me kogeme või omame tuleneb sellest, mida me enda jaoks lubame. Meie valikud – meie asi. Meie vead – meie õppetunnid – meie tarkused.
Me kõik oleme õpilase ja me õpime ning omandame koguaeg oma elus midagi uut. Saame igapäev teadlikumaks ja targemaks. Need inimesed, kes võtavad omale õiguse teiste inimeste elude üle otsustada või nende elu valikuid hinnata, siis need hinnangud tegelikult peegeldavad nende inimeste endi sügavamaid varje. Varje, mis tulevad mingil põhjusel pinnale ja mille aktivaatoriks oled võib olla sina. See inimene valib sind automaatselt, endale teadmata, enda õpetajaks. Ja kui sina allud nendel hetkedel nendele hinnangutele, siis saab sinust hoopis tema õpilane.
Me ei ole Jumalad! Ja me ei oma õigust kedagi kasvatada elama nii, et me tõmbame kedagi maha. Mida rohkem me oleme õelad, vihased, kadedad jne…. seda enam on meie endi sees katkiseid haavu, hirme ja varje.
Hundid söövad jäneseid, mitte teist hunti. 
Valgust ja armastust,
Ruth – Valguse Inglid
Külasta ka: https://inglitepood.ee/
