Laste ja noorte vaimse tervise probleemid on üha rohkem tähelepanu pälvinud nii Eestis kui mujal maailmas. Tõhusaim viis vaimse tervise probleeme vähendada on keskenduda ennetusele, mis saab kõige paremini toimida keskkondades, kus noored igapäevaselt viibivad. Koolidel on seega ennetuses oluline roll: näiteks saab koolides arendada õpilaste sotsiaalseid ja enesekohaseid oskusi ning kujundada turvalist ja toetavat õpikeskkonda.
Tõhus ennetus ei seisne siiski üksikutes tegevustes, vaid vajab toimimiseks laiemat süsteemi. Koolipõhises ennetuses on oluline roll ka koostöösuhetel lapsevanemate, kohalike omavalitsuste, ennetusprogrammide arendajate, rahastajate ja paljude teiste osapooltega. Paraku ei ole meil siiani olnud ühtset pilti sellest, kes täpselt sellesse võrgustikku kuuluvad, millised on eri asutuste rollid ning millised suhted nende vahel.
Olukorra paremaks mõistmiseks kaardistasime artiklis „Uncharted territory: system mapping of school-based mental health probleem prevention“ Eesti koolipõhise vaimse tervise probleemide ennetuse süsteemi. Selleks viisime läbi töötoad, kus erinevate koolide õpetajad, tugispetsialistid ja juhtkonna liikmed kaardistasid ühiselt partnereid, kellega nad ennetuses kokku puutuvad, ning suhteid nende vahel.
Millest Eesti ennetussüsteem koosneb?
Töötubades toodi välja 19 olulist osapoolt. Kooli kõige vahetumad partnerid olid lapse pere ja kohalikud spetsialistid (sh, tervishoid, lastekaitse, hariduse tugiteenused). Muud osapooled, nagu ennetusprogrammide arendajad, riigiasutused või koolituste pakkujad paiknesid koolide igapäevatööst kaugemal, kuid olid siiski olulised allikad näiteks ennetustööks vajalike materjalide ja koolituste saamiseks.
Mida süsteemikaart näitas?
Kaardistustulemused tõid esile mõningaid mustreid, mis aitavad mõista, miks ennetus võib koolides kulgeda väga erinevalt.
- Rollid ja ülesanded on jaotunud paljude osapoolte vahel. Ennetusega seotud rolle täidab palju erinevaid organisatsioone, kuid puudub selge keskne koordineerimine. See loob küll paindlikkust, kuid võib ka tähendada, et koolidel on keeruline orienteeruda, millistest allikatest abi otsida.
- Koostöö on olemas, kuid selle tihedus ja kvaliteet varieeruvad. See, kui tihedad ja head on suhted näiteks lapsevanemate või lastekaitsega, varieerub kooliti, ning võib mõjutada ka ennetuse kvaliteeti. Mitmed koolid mainisid näiteks, et vajaksid rohkem tuge just lapsevanematega suhtlemisel ja neile ennetustegevuste pakkumisel:
- Rahastus jõuab koolideni peamiselt omavalitsuse kaudu. See rahastus aga ei ole enamasti mõeldud konkreetselt tulemuslike ennetustegevuste tarbeks, mistõttu tuleb koolidel iseseisvalt välja mõelda, kui palju ressursse ennetusse panustada ning milliseid tegevusi täpsemalt teha.
- Materjale ja koolitusi pakuvad paljud organisatsioonid. See mitmekesisus tähendab rohkem valikuvõimalusi, kuid võib kohati tekitada ka info üleküllust ja segadust, mida valida.
- Ennetustegevuste läbimõeldud planeerimine osutub keeruliseks. Kuigi mitmete partneritega suheldi regulaarselt, kirjeldasid koolid, et see koostöö oli enamasti suunatud pigem konkreetsete olukordade lahendamisele. Ennetustegevuste planeerimine seevastu toimus tihti pigem ilma väliste partnerite kaasamiseta, ning mõnikord osutus keeruliseks süsteemne koostöö ka koolisiseselt:
Koolipsühholoog: „Meil on ka päris paljud programmid [õpilastele]. Aga me märkasime seda, et lapsevanemate koolitusi ja lapsevanemate toetamist on iga kool püüdnud või pusinud ise teha. Küll tellitakse veebikoolitusi ja siis on seal kolm lapsevanemat kohal…“
Õpetaja 1: „Ma mõtlen, et see sama õppekava, seal on kõik vaimse tervise teemad sees /…/ aga no lihtsalt tahaks ta sellise pilguga ära kaardistada, et kus need kohad tegelikult on ja kui palju nendele tähelepanu pööratakse, kui teadlikult seda tehakse.“
Õpetaja 2: „No vot ongi, et ei tehta teadlikult, selles ongi küsimus. Aga me teeme midagi ära, saame kuhugi jälle linnukese kirja. /…/. Aga just, et sa ei tee seda nagu teadlikult, sa ei räägi teistega läbi, mida teised teevad, eks ju.“
Kuidas seda teadmist kasutada?
Eesti koolipõhine vaimse tervise probleemide ennetus on mitmetahuline süsteem, milles osaleb nii kool kui ka laiem partnerite võrgustik. Süsteemikaardi loomine aitab kujundada ühist arusaama sellest, kuidas ennetus tegelikult toimib. Selline ülevaade võib olla kasulik nii poliitikakujundajatele kui kohalikele omavalitsustele ja koolidele, kes soovivad oma ennetustegevust teadlikumalt planeerida. Kaart loob aluse ka tulevastele uuringutele, mis aitaks täpsemalt hinnata süsteemi tugevusi ja arendamisvõimalusi.
Eike Siilbek
TAI nooremteadur
