Alkohol ja naised – teema, millest räägitakse endiselt liiga vähe ja liiga vaikselt. Kuigi ühiskond on muutunud avatumaks, kannab alkoholi tarvitamine naiste puhul endiselt topeltmõõdupuud: ühelt poolt peetakse veiniklaasi õhtusöögi juures täiesti normaalseks, teisalt varjatakse liigset joomist häbi ja hirmu tõttu. Tulemuseks on nähtamatu kriis – aina enam naisi kasutab alkoholi mitte pidutsemiseks, vaid toimetulekuks.
Paljud naised ei alusta joomist selleks, et purju jääda. Pigem on see vaikne viis uputada väsimust, üksindust, läbipõlemist või tunnet, et elu on kaotanud tähenduse. Klaas veini pärast rasket tööpäeva tundub alguses süütu. Siis muutub sellest rutiin – õhtune “lõõgastus”, mis aitab mõtted korraks vaigistada. Aga just see hetk, kui alkoholist saab emotsionaalne tugi, on piir, kus harjumus hakkab tasapisi muutuma sõltuvuseks.
Naised kogevad sõltuvust sageli teisiti kui mehed. Nad joovad sagedamini üksi, varjatult ja “vaikselt”, püüdes säilitada kontrolli ja väliselt normaalset elu. Seetõttu jäävad nende probleemid sageli märkamatuks kuni hetkeni, mil vaimne ja füüsiline väsimus muutub talumatuks. Lisaks mõjutab alkohol naiste organismi kiiremini ja sügavamalt – maks, hormoonid ja närvisüsteem kannatavad juba väiksemate koguste juures.
Ühiskondlik surve mängib samuti oma osa. Naised peavad olema “kõik korraga” – head emad, hoolivad partnerid, edukad töötajad ja sotsiaalselt säravad. See rollide risttuli tekitab tohutut pinget, ja kui tuge ei tule, muutub alkohol lihtsaks pääseteeks. Mitte sellepärast, et naised oleksid nõrgemad, vaid seetõttu, et neile on õpetatud oma valusid varjama, mitte neid läbi elama.
Vabanemine algab aususest. Mitte karistusest ega süüst, vaid hetkest, kui naine tunnistab endale: “Ma ei taha enam niimoodi elada.” Tuge otsida ei ole nõrkus – see on suurim julgustegu. Psühhoteraapia, tugigrupid ja turvaline keskkond aitavad mõista, mis valu alkoholi taga tegelikult peitub. Tihti on see sügav üksindus, alahindamine või lapsepõlvest pärit mustrid, mis pole kunagi saanud paraneda.
Ka ühiskond peab muutuma. Me peame lõpetama alkoholi romantiseerimise ja rääkima rohkem sellest, kuidas emotsionaalne valu viib sõltuvusteni. Me peame looma ruumi, kus naised saavad oma lugusid jagada ilma häbita, ilma hirmuta, et neid mõistetakse hukka.
Alkohol ei ole lohutus ega lahendus. See on ajutine vaikus, mille all kihab lahendamata valu. Aga kui naine leiab tee tagasi enda sisemise rahu ja väärtuse juurde, kaob vajadus tuimestada. Tõeline vabanemine ei tule keelamisest, vaid ärkamisest – teadmisest, et elu ilma alkoholita on ausam, selgem ja tõelisem.
Sest ükski naine ei ole oma valuga üksi. Ja iga samm kainuse poole on samm tagasi oma jõu, väärikuse ja elu juurde, mida ta tõeliselt väärib.
✨ Iga toetus, olgu suur või väike, on minu jaoks väga oluline – see annab märku, et see, mida loon, läheb kellelegi päriselt korda.🙏 Toeta siin 👉 Toeta minu tööd – aitäh, et oled kaasas!💖
