Eestis on väga palju hästi tegutsevaid loomapäästegruppe ja hoiukodusid, kes aitavad igal aastal koju lugematul arvul loomi. Samas ei ole teada, kui palju neid on, kus need tegutsevad või kui palju loomi nad igal aastal päästavad.
Mida muudatused loomakaitseseaduses neile kaasa tooks ja millised vastused küsimustele annaks? Sellest kirjutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Hedvig Liblikas.
Tegevusloa kohustus
Praegu kehtib Eestis loomi päästvale MTÜle teatamiskohustus: ta peab PRIAle ütlema, et tegutseb. Paljud loomadega tegutsevad MTÜd ei ole aga seda teinud. Lisaks ei pea nad koguma statistikat, mitu looma ja kust nad aastas päästavad. Lahenduseks võiks olla tegevusloa kohustus.
Kui MTÜl on üks asukoht, näiteks korter, kus peetakse kodu otsivaid kasse ja hoitakse lemmikloomatarbeid, siis see oleks MTÜ tegutsemise aadressiks. Enne tegevusloa andmist külastaks seda asukohta Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ametnik, kes küsiks: kas ja kui palju loomi Te siin majutate? Aga kui palju Te suudate majutada? Kas Teil on veterinaararst, kes aitab Teil koostada vaktsineerimisskeemi ja vastab probleemide korral küsimustele? Kes vastutab Teil loomade heaolu eest? Kes aitab toimetada vabatahtlike kodudesse sööta? Kuidas toimib Teil hoiukodude süsteem?
Ükski PTA ametnik ei läheks hoiukodu ennast, mis ei ole MTÜ ametlik aadress, tegevusloa taotlemise käigus kontrollima – eeldame, et MTÜd on piisavalt vastutustundlikud.
Selged ja ühtsed nõuded
MTÜ võib tegutseda ühes korteris viie kassiga; võib tegutseda ühes korteris 40 kassiga ja omada mitutkümmet hoiukodu; võib tegutseda varjupaigana. Oluline on see, et ta täidaks loomapidamise nõudeid.
- Kui hoiukodus on alla viie looma, siis peaks seal olema eraldi ruumid juhul, kui seal hoitakse mitut liiki loomi; lisaks eraldi ruum, kus hoitakse sööta, ning ruum, kus on võimalik loomaga tutvuda.
- Loom peab saama puhata ja peituda (kasvõi pappkastis; aga nt kassidele meeldib ka riiulitel turnida ja maailma turvaliselt kõrgelt pinnalt vaadelda).
- Loomal peavad olema individuaalsed või puhastatavad hoolitsusvahendid (nt eraldi kamm, kui loomad ei ole just samast pesakonnast ja terve aja koos kasvanud).
- Materjal, millest on ehitatud puurid või ruum, ei tohi ohustada looma tervist ega heaolu (loom on loom ja alati ei õnnestu vältida, et ta midagi endale sisse sööb, aga tugevam materjal aitab vältida võõrkeha tekkeohtu).
- Sööda- ja jooginõu peab olema võimalik hoida eraldi kohast, kus loom käib hädal.
- Iga täiskasvanud kassi kohta peab olema üks liivakast.
- Looma elukeskkond peab olema rikastatud, et ta saaks huvi korral mängida; kass peab saama ka küüsi teritada.
- Kui varjupaigas ei ole võimalik mingit liiki looma pidada, tuleb talle leida teine varjupaik.
- Kassi võib pidada kas toas või puuris. Ühes toas võib lahtiselt pidada maksimaalselt kuut kassi. Kui varjupaika või hulkuvate loomadega tegelevasse ettevõttesse tuleb korraga palju kassipoegi, peab olema võimalik ruume ümber jagada; vajadusel saab kasutada puure.
Siiski tasub meeles pidada, et ka puuris peavad kehtima samad nõuded, mis ruumis: söögi- ja joogikauss eraldi häda tegemise kohast; võimalus peituda; rikastatud keskkond (kass peab muu hulgas saama ka küüsi teritada); kass, keda peetakse puuris, peab saama korra päevas vähemalt 30 minutit vabalt liikuda.
Veterinaararst tagab, et hoiukodude võrgustikus oleks loomade heaolu süsteemselt läbi mõeldud
Veterinaararst ei pea olema tööl täiskohaga, tema roll on peamiselt nõustav.
Veterinaararsti määrata ja jälgida on see, millal ja millise vaktsiiniga loomi vaktsineerida, millal anda ussirohtu. Lisaks oskab ta öelda, kuidas käituda mitmesuguste terviseprobleemide korral; näiteks kasvõi seda, kas sügelusega looma puhul piisab pesust või peaks talle tegema ka välisparasiiditõrjet.
Veterinaararst teeb ka loomale kliinilise ülevaatuse, hädavajalikud operatsioonid ja menetlused. Kui MTÜl puudub ruum selliste menetluste jaoks, võib ta kasutada loomakliiniku teenuseid.
Samuti aitab veterinaararst koostada bioturvalisuse kava. Näiteks on oluline läbi mõelda olukord, kui hoiukodusse tuuakse ootamatult ema koos pesakonnaga, aga kohad on täis. Olemasolevate võimaluste ümberkorraldamisel peab säilima loomade heaolu. Loomade „päästmine“ ühest sobimatust pidamiskohast teise ei anna tulemust.
Bioturvalisuse kava sätestab ka selle, kuidas käia ümber teadmata tervisestaatusega loomaga, et vältida hoiukodus haiguspuhanguid, mis võiksid viia teiste loomade haigestumiseni.
Juhul kui hoiukodusse tuuakse raskes seisundis (näiteks autolt löögi saanud) loom, otsitakse alati looma omanikku. Kui looma pole võimalik aidata, saab raske otsuse eutanaasiaks vastu võtta veterinaararst.
Kui loomi on palju, on ülevaatusruum vältimatu
Rohkemate loomade hoidmise korral peab varjupaigal olema eraldi ruum veterinaarseteks menetlusteks.
Eraldi ruum ei tähenda loomakliinikut, vaid piisab võimalusest liikuda loomaga teise tuppa, ta ära vaktsineerida, rahulikult üle vaadata ja vajadusel näiteks mikrokiip paigaldada. Nõue on mõeldud suurtematele varjupaikadele, kes teevad ka kirurgilisi menetlusi ise. Seda, milline on piisav ruum veterinaarseteks menetlusteks, aitab otsustada PTA.
Lisaks oleks MTÜdelt, kes tegelevad suurema arvu hulkuvate loomadega, nõutud eraldi ruum või eraldatud puur, kus looma karantiiniajal hoida. Uut teadmata tervisega looma ei ole mõistlik kohe teiste juurde paigutada. Loomale peab tagama aja varjupaigas kohaneda, tema tervist tuleb hinnata ja talle tuleb teha esmased protseduurid, kasvõi anda ussirohtu.
Hoiukodu loom antakse omanikule üle tervena
Looma üleandmine omanikule on hoiukodule alati suur rõõm. Samas valitseb MTÜdest ja varjupaikadest loomade võtmisega seoses praegu palju teadmatust ja ebakindlust. Selleks, et see protsess oleks ühtlasem ja selgem, oleks sätestatud ka see, kuidas uus loom varjupaigast koju läheb.
Kõik kassid ja emased koerad läheks varjupaigast koju steriliseerituna, et piirata soovimatuid pesakondi ja hulkuvate loomade arvukust. Samas jäetakse sisse erand, et kassipoja või koerakutsika, keda ei saa veel steriliseerida, saab koju anda klausliga, mille kohaselt peab olema operatsioon kokkulepitud ajaks tehtud. Nii saab kassipoeg või kutsikas minna oma uude koju varakult sotsialiseeruma, aga hiljem steriliseeritakse ta ikkagi ära.
Loom läheks edaspidi koju juhendiga, kuidas teda pidada. Tundub kummaline, aga see on siiski vajalik, sest praktika näitab, et uutel loomaomanikel on alati palju küsimusi, mis ei pruugi looma võttes meelde tulla. Oluline on üle rõhutada, milline on loomale parim sööt, millised ilmingud võivad viidata, et loom ei tunne ennast hästi, jmt. Loodame, et juhend aitab esmakordsel loomaomanikul natukene kergemini oma uue rolliga kohaneda.
Loom läheks uude koju veterinaararsti tehtud menetluste kokkuvõttega – uuel loomaomanikul peab olema teada, millal on vaja looma uuesti vaktsineerida või millal talle ussirohtu anda ning kas võetud kass või koer on steriliseeritud või mitte.
Varjupaiga ja hoiukodu kogutavad andmed aitavad luua ülevaate ja veendumuse loomade heaolu tagamisest
Varjupaiga pidaja või MTÜ peab hakkama pidama arvestust, kui palju tuleb talle väljakutseid, kui paljud loomad saadab ta tagasi koju, kui paljud leiavad endale uue kodu, aga ka kui paljud on tulnud eutaneerida.
Esmalt saame nii teada, kus Eestis tegutsevad MTÜd ja varjupaigad ning kui palju nendes loomi liigub. Sealt edasi saab riik veenduda juba ennetavalt, kas kohas, kus peetakse hulkuvaid ja teadmata tervisestaatusega loomi, on mõeldud läbi, kuidas seda teha.
Kogutavad andmed annavad selguse mitmes küsimuses – kas ja kus Eestis on probleem hulkuvate loomadega? Kui tõhus on loomade loovutamise süsteem? Kas uus omanik võtab looma vaid ajutiselt ja loom satub mingi aja pärast uuesti varjupaika? Miks loomad üldse satuvad varjupaikadesse, kas seda saaks kuidagi tõhusamalt ennetada?
Varjupaikade ja hoiukodude andmete koondamine võiks koos loodava lemmikloomaregistri ja kiipimiskohustusega aidata ka kaduma läinud loomade omanikud kiiremini tuvastada. Ühtlustatud tingimused kõikidele hulkuvate loomadega tegelevatele MTÜdele võiksid viia ka tihedama koostööni selliste organisatsioonide vahel ja aidata veel rohkem loomi uude koju.
Seadusemuudatused parandavad loomade heaolu, aga ei ole paljudele varjupaiga pakkujatele midagi uut
MTÜd, kes tahavad loomi aidata, ei tegutseks, kui nende soov poleks siiras. Reaalsuses ei ole valdavalt pilt üldsegi hull. Muudatused seaduses on aga plaanis teha selleks, et saada MTÜdest parem ülevaade ja veenduda, et üle Eesti on loomade heaolu nõuded täidetud ühtlaselt heal tasemel.
Allikas: Maablogi
