Painduva ja pehme plasti saamiseks lisatakse plastile teatud kemikaale – pehmendeid. Neist mürgisemate kasutamisele on Euroopas piir pandud, ent ftalaatide asemel on toodetesse ja sealt edasi keskkonda ning inimesse jõudnud uued ja väheuuritud asendused.
Viimastel aastatel on palju juttu olnud plastireostusest: maailmameres triivivatest prügisaartest üliväikeste plastitükkideni meie toidus. Plasti kahjulik mõju ei piirdu aga vaid sellest eralduvate osakestega.
Lisaks põhikoostisosale, polümeerile, sisaldavad plastid tuhandeid lisaaineid. Neist osa võivad plasti sattuda juhuslikult, näiteks tootmiskemikaalidest. Teisi lisatakse tahtlikult teatud plasti omaduste parandamiseks, näiteks painduvuse suurendamiseks. Aja jooksul plastist vabanevad lisaained võivad mõjuda kahjulikult inimesele ja teistele organismidele.
Üks lisaainete rühm, mida plastis kasutatakse on plastifikaatorid ehk pehmendavad ained. Mida pehmem on plast, seda rohkem on selles pehmendeid. Mõnel juhul võivad moodustada need plastist isegi poole. Ajalooliselt on plastile pehmuse andmiseks enim kasutatud ftalaate – kemikaale, mis võivad kahjustada hormoonsüsteemi, sealhulgas põhjustada meeste viljatust.
Alates 2020. aastast on kõige kahjulikumate ftalaatsete pehmendite kasutamine Euroopa Majanduspiirkonnas küll enamikes toodetes keelatud, kuid puutume nendega siiski jätkuvalt kokku. Näiteks näitas sel aastal ilmunud uuring, et Itaalia meestel, kellel oli probleeme viljakusega, oli organismis kõrge ka keelustatud ftalaatide tase.
Mürgiste ühendite asendamiseks tõi tööstus turule niinimetatud uue põlvkonna pehmendid ja veenab ka poliitikakujundajaid, et need on ohutumad kui ftalaadid. Teadlaste arvates on seda siiski veel vara öelda. Seda enam, et uusi pehmendeid kasutatakse eelkõige meditsiinitarvikutes, mänguasjades ja toidupakendites.
Pigem näitab hiljutine üle-Euroopaline elanikkonna uuring, et uute pehmendite taset inimese organismis tuleks korrapäraselt mõõta. Viimase 15 aasta jooksul on pehmendite sisaldus inim-, eriti väikelaste organismis ja keskkonnas oluliselt suurenenud.
Inimorganismi jõuavad pehmendid näiteks toidu, kodutolmu ja kosmeetikatoodete kaudu. Kõige suurem on risk väikelaste jaoks, kelle organism võib kehakaalu ühiku kohta koguda suurima koguse saasteaineid. Kuna puutume jätkuvalt kokku ka vanemates toodetes ja keskkonnas sisalduvate ftalaatidega, oleme seejuures järjest suurema arvu erinevate kemikaalide surve all.
Plastide mitmekesine keemiline koostis muudab keeruliseks ka nende kahjulike mõjude väljaselgitamise ja raskendab materjalide ümbertöötlemist.
Keskkonnas leidub saasteaineid sh pehmendeid rohkem muu hulgas reoveesettes. Seega olen oma töörühmaga alates 2022. aastast analüüsinud Eesti reoveepuhastitest võetud proove. Tulemused näitavad, et Eestis on uute pehmendite sisaldus reoveesettes, seega ka kokkupuude nendega sarnane teiste riikidega. Selleks, et väita, et uued pehmendid on ohutumad kui vanad ja me ei ole sattunud vihma käest räästa alla, on vaja täiendavaid mõju-uuringuid.
Uute pehmendite keskkonnamõju hindamine on Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi Keskkonnatoksikoloogia labori uus uurimissuund, mis on jätkuks labori mikroplasti ökotoksikoloogilistele uuringutele. Uuringuid rahastab Eesti teadusagentuur.
Err.ee
