Hiljutisest uuringust selgus, et õpilased ja õpetajad suhtlevad omavahel sotsiaalmeedias üha enam. Küll aga on õpilased sageli üsna kriitilised selle osas, mida õpetajatel sobib sotsiaalmeedias jagada ja mida mitte. Näiteks ei peaks pedagoogid noorte meelest jagama pilte, kus tarbitakse alkoholi või ollakse poolpaljas.
Sotsiaalmeedia laialdane levik on muutnud omajagu seda, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad. Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak uuris õpilaste ja õpetajate omavahelist suhtlust sotsiaalmeedias, seda noorte vaatevinklist. Uuringust selgus, et sotsiaalmeedias sõbraks lisamine toimub vastastikkuselt ja sageli on see hoopis õpetajate poolt algatatud.
Fookusgrupi intervjuudest põhikooli ja keskkooli noortega tuli välja, et sotsiaalmeedias suhtlevad õpetajad ja õpilased peamiselt kiireloomulistes küsimustes. Näiteks teavitavad õpilased õpetajat Messengeri vahendusel, kui jäävad tundi hiljaks või küsivad täpsustusi seoses kodutööga. “Sotsiaalmeediast on saanud viis, kuidas mõlemad osapooled saavad kiirelt üksteisega ühendusse astuda,” lausus Siibak.
Kui suhted õpetajaga on head, siis ei ole õpilased vastu, kui õpetaja nad sotsiaalmeedias sõbraks lisab või näiteks Instagramis jälgima hakkab. Kui aga noorele pedagoog mingil põhjusel ei meeldi, siis ei soovita ka õpetajaga sotsiaalmeedias kontakti luua.
Professor uuris sedagi, millist sisu peavad õpilased õpetajal kohaseks jagada. Huvitava nüansina tuli tema sõnul välja, kuidas põhikooliõpilastel olid võrreldes keskkoolinoortega kindlamad veendumused, milline peaks õpetaja sotsiaalmeediakonto olema ja mida sobib jagada ning mida mitte. Põhikooliõpilased ei pea sündsaks pilte, kus õpetaja tarvitab alkoholi, suitsetab või poseerib paljastavate riietega, näiteks suvisel ajal bikiinides. Leiti ka, et õpetaja peaks olema vaoshoitud erinevate veendumuste jagamisel. Näiteks ei tohiks ta kuulutada oma poliitilisi eelistusi, usku puudutavaid arusaamu ega või võtta sõna rassiküsimustes.
Seevastu keskkoolinoored leidsid, et iga täiskasvanu peaks ise tunnetama, kust jookseb hea ja halva maitse piir ning mis on sobilik ja mis mitte. Nende arvates ei peaks õpetajate käitumist ja sisujagamist sotsiaalmeedias kuidagi eraldi valgusvihku tõstma, vaid neid tuleks vaadelda samamoodi nagu iga teist täiskasvanut.
Õpetajate taustakontroll on tavaline
Õpilased tunnistasid fookusgrupi intervjuudes, et aeg-ajalt sattusid nad õpetajate sotsiaalmeediakontodele nuhkima. Näiteks, kui kooli tuleb tööle uus õpetaja, uuritakse tema tausta ja tahetakse teada, millega on ta varasemalt tegelenud.
Kuna tänapäeval võib sotsiaalmeedia ja kiire guugeldamise abil leida inimeste kohta erinevaid infokilde, nentisid õpilased, et õpetajatele taustauuringu tegemine on pigem tavapraktika. “Vahel käiakse õpetajate kontodel hilistel õhtutundidel lihtsalt niisama aega surnuks löömas ja vaadatakse, mida õpetaja jagab ja postitab, millised on tema fotod, milliseid uudiseid ta loeb, millised on ta hobid,” rääkis professor. Taolist teavet peavad õpilased oluliseks, sest usuvad, et kui nad teavad õpetaja eraelust rohkem, siis on ka omavahelised suhted paremad ja see omakorda aitab kaasa positiivse ja sooja klassikliima loomisele.
Paraku ei ole aga kõik õpilased nii heade kavatsustega ja alati ei kasutata internetis leiduvat teavet vaid üllal eesmärgil. Siibaku sõnul on Eestiski tehtud uuringuid, kust selgus, et õpilased võivad hakata õpetajaid sotsiaalmeedias küberkiusama. Näiteks võivad õpilased võtta õpetaja sotsiaalmeediast fotosid, muuta need pilapiltideks ja omakorda ringlema lasta. “See võib õpetajale põhjustada meelehärmi ja probleeme. Kahjuks ei ole see praktika ülemäära haruldane,” lausus professor.
Professionaalne konto
Küsimusele, kas õpetajatel ja õpilastel sobib üldse teineteist sotsiaalmeedias jälgida, ei ole Siibaku sõnul rohkem kui kümne aasta jooksul suudetud ühist vastust välja mõelda. Riikide praktikad on selles küsimuses erinevad. Näiteks kümme aastat tagasi oli sotsiaalmeediasuhtlus õpilaste ja õpetajate vahel mõnel pool Saksamaal, aga ka näiteks Iisraelis ja mõnedes Ameerika osariikides seadustega keelatud.
“Kestva koroonapandeemia tõttu, mil õppetöö kolis virtuaalsetesse kanalitesse, on seevastu üsna ootuspärane, et suhe õpetaja ja õpilase vahel kandub klassikalisest klassiruumist kaugemale,” ütles Siibak.
Professor rääkis, et taoline suhtlus sotsiaalmeedias võib viia töö ja eraelu piiride hägustumiseni. Siibak on varemgi õpetajatega fookusgrupi intervjuusid läbi viinud ja juba pea kümme aastat tagasi tunnistasid õpetajad, et töö ja eraelu lahushoidmine võib olla keeruline. “Võimalus, et õpilane võtab õpetajaga ükskõik, mis kellaajal sotsiaalmeedia vahendusel ühendust, oli nende jaoks murekoht,” lausus ta.
Selleks, et piiri töö- ja eraelu vahel hoida, on variant luua sotsiaalmeedias professionaalne õpetaja konto, mille kaudu õpilastega suhelda. Siibak ütles, et see võiks olla hea lahendus nn halli ala lahendamiseks. Paraku aga ei ole taolised kontod Eestis kuigi levinud. Õpilased tunnistasid, et nad ei tea ühtegi õpetajat, kes taolist kontot omaks ja õpetajaga suheldi ikkagi läbi nende eraeluliste kontode.
“Kindlasti on õpetajaid, kes ise väga teadlikult tegelevad oma sotsiaalmeediakuvandi loomisega ja õpetaja sotsiaalmeedia profiil võib olla ka õppetööga seotud, aga pigem näeme seda siiski harva,” lausus Siibak.
Oluline on rõhutada, et fookusgrupiintervjuud õpilastega viidi läbi enne koroonapandeemia algust. See tähendab, et õppimine erinevate tehnoloogiliste vahendite kaudu ei olnud veel niivõrd levinud kui viimase kahe aasta jooksul. Seega ei saa välistada, et õpetajate ja õpilaste suhtlus sotsiaalmeedias on hoogustunud. Kui nii, siis Siibaku sõnul tuleb teemale veelgi rohkem tähelepanu pöörata kui mõned aastad tagasi.
Err.ee
