Eesti Tsiviilallianss (ETA) saatis Keskkonnauuringute Keskuse laborisse testimiseks kaitsemaskid, et uurida nende ohutusega seonduvaid parameetreid. Testimiseks kasutati Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt koolidele saadetud kaitsemaske. Analüüsi teostas Eesti Keskkonnauuringute Keskus vastavalt ettenähtud standarditele. Testimisel mõõdeti: nano- ja mikro-osakeste eraldumist maskidest, maskide hingatavust (õhuläbilaskvust) ning mikrobioloogilist saastumust. Allpool esitame ülevaate saadud tulemustest.
Osakeste eraldumine
Et tekstiilid eraldavad tolmu, on lihtne veenduda nt pesukuivati filtrite puhastamisel. Sel puhul on loomulikult märgata makroosakestest moodustunud vilt, kuid sealsamas on ka võrreldavas koguses mikro- ja nanoosakesi. Viimased on enamasti elusrakkudele/organismidele toksilise toimega.
Osakeste eraldumise testi tulemuseks saadi kolme maski mõõtmisel keskmiselt 20.97 (ca 21) osakest kuupsentimeetris õhus, suurusvahemikus 10.9-429,4 nm. Arvestades seda kui õhuke on mask, testimispiirkonna ulatust ning läbipuhutava õhu kiirust, on saadus tulemus väga kõrge. Standarditega pole osakesteemissioon tänaseni määratletud, kuna on puudunud vastav vajadus/surve ning vastavate nõudmiste väljatöötamine ning rakendamine on aeganõudev protsess, kuid selge on see, et sundida inimesi tehnilist tolmu pidevalt sisse hingama pole eriti mõistlik. Aitaks ilmselt maskikangaste läbipesu/puhumine, kuid see teeb tooted kõvasti kallimaks ning väheneb niigi pea olematu viirusbarjäär, sest pooride suurus kasvab.
Hingamistakistus
Hingamistakistus on oluline parameeter, kuna pidevalt kantavate maskide puhul on liiga suure takistuse korral kopsude töö raskendatud (koormus tõuseb) ning oluline on ka see, et kõrva taha fikseeritavate maskide näoleliibuvus on niigi üsna kesine, raskendatud läbivuse tõttu toimub enamus (eriti maski niiskumisel) õhu liikumistest mitte läbi maski, vaid selle kõrvalt (prillid udused jms).
Testimisel mõõdeti viie maski viit erinevat piirkonda ning tulemused on üsna sarnased, keskmistatult 55,65 ΔP/cm2. See suurus ületab standardites nõutud piirmäära I ja II tüübi kirusrgilistele maskidele, mis peab olema vähem kui 40 ΔP/cm2.
Mikrobioloogiline saastumine
Katsematerjalist võetud proove kasvatati erinevail selektiivsöötmeil (kasvukeskkonnad), et eristada bakteriallne ja pärmide/mikroseente kogus, mis maskimaterjalides leidub. Tulemused on üsna hämmastavad. Maskid, mis peavad inimesi mikroorganismide eest kaitsma, sisaldavad keskmiselt 39,4 bakterit ja 12,6 pärmi/mikroseent tooteühiku kohta! Kokku 52 ühikut erinevaid mikroobe.
Keemiliste ühendite emiteerumine
Kuna vastavaid metoodikaid pole arendatud, siis nende testide tegemine võtab veel mõningase aja. Kuid teada on, et maskide valmistamisel kasutatavate polümeersete materjalide puhul on nt formaldehüüdi emissooon olemas. Mööblitööstuses ning ehitusmaterjalide puhul on formaldehüüdi piirmäärad ppm-des ning tulev arvestada, et sel puhul ei hingata vastavat ühendit otse kopsu, pealegi veel pidevalt ja pikkade ajavahemike jooksul nagu toimub pikaajalisel maskikandmisel (tundide kaupa).
KOKKUVÕTE
Testitulemused näitavad, ühe, pistelise partii puhul, et tavakasutusse administratiivsete meetodite ja jõuvõtetega surutavad nn kaitsemaskid on pigem terviseriske ning -hädasid suurendavad vahendid. Kasutegurist, nii puhtfüüsikaliste parameetrite alusel kui kasutusharjumusi arvestades, pole üldse mitte midagi rääkida.
Testitulemuste alusel koostas ülevaate Raul Raudsepp, ETA ekspert
