Elektroonilist hääletamist kasutati Eestis esimest korda 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Eesti ja Saksa teadlaste koostöös valminud uuring analüüsis, mil määral mõjutavad isiksuseomadused inimeste usaldust e-hääletuse vastu. Selgus, et seda soodustavad muu hulgas suurem koostöövõime ja omakasupüüdmatus.
“Demokraatia eeldab, et kõik, kellel on lubatud hääletada, saavad seda ka päriselt teha. E-valimised suurendavad neid võimalusi, aga mõistagi peavad need olema ohutud,” ütles uuringu juhtautor, Ulmi Ülikooli psühholoogia ja hariduse instituudi teadur Cornelia Sindermann.
Kohalike omavalitsuste või parlamendi valimisel ei kasuta e-hääletamist sugugi mitte kõik inimesed, isegi kui see võimalus on neil olemas. Kuigi teadlased on ka varem on uurinud, mis tegurid mõjutavad valmisolekut e-hääletust kasutada, on käesolev uuring esimene, mis keskendus isiksuseomaduste rollile. Täpsemalt võtsid teadlased vaatluse alla Suure Viisiku nime all tuntud isiksuseomadused, mille moodustavad avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, koostöövalmidus ehk sotsiaalsus ja neurootilisus.
“Nii nagu ennustasime, seostus sotsiaalsus kõrgema usaldusega e-hääletamise vastu, kuid peale erinevate sotsiodemograafiliste tunnuste arvesse võtmist jäi see seos püsima vaid ühel valimil,” märkis Sindermann.
Usaldus tõukab tegudele
Uuringu ühe peamise tulemusena selgus, et inimesed, kes elektroonilist hääletamist rohkem usaldasid, kasutasid seda ka päriselt. Varasemad uuringud on näidanud, et usaldamine ennustabki reeglina kasutamist. Seos ei kehti ainult e-hääletamise, vaid ka näiteks e-kaubanduse ja muude veebipõhiste rakenduste puhul.
Kuna isiksuseomaduste ja usalduse seos tuli selgemalt välja ennekõike 2011. aasta riigikogu valimiste puhul, ei saa Sindermanni sõnul isiksuseomaduste rolli kohta üleliia lennukaid järeldusi teha: “Isegi kui tulemused ei olnud nii veenvad, kui me oleks ehk tahtnud, on siiski põnev arutleda, kuivõrd erinevad isiksuseomadused võivad mõjutada usaldust digivõimaluste kasutamise ja konkreetsemalt e-hääletuse suhtes.”
Sellest järeldub muu hulgas, et riikides, kus e-hääletamise võimalust veel ei ole, tuleks ennekõike näha vaeva sellega, et tekitada inimestes usaldust e-hääletuse protseduuri vastu. “Siin on oluline inimeste informeerimine ja võimalikult täpne selgitamine, kuidas süsteem toimib,” ütles Sindermann. Lähtudes uuringu tulemustest, tuleks iseäranis tähelepanu pöörata neile inimestele, kelle koostöövalmidus on loomupoolest madal ja kellel on kalduvus suhtuda teiste kavatsustesse umbusuga.
Rohkem kasutajaid noorte seas
Lisaks selgus, et e-hääletamist eelistasid ennekõike nooremad valijad. Kõige selgemalt tuli see taas välja 2011. aasta valimiste puhul. Samuti ilmnes, et e-hääletamist kasutasid rohkem need, kelle kodune keel on eesti keel ja kes olid osavamad arvutikasutajad. Esimest leidu seletab vähemalt osaliselt asjaolu, et elektrooniline hääletussüsteem on eestikeelne, mis muudab selle kasutamise eesti keele oskajatele oluliselt lihtsamaks, kuid võimalikke põhjuseid võib olla teisigi.
E-hääletamise kasutamine võib uuringu autorite sõnul sõltuda ka süsteemi avalikust kuvandist. “Näiteks 2015. aastal langes küsimustikule vastanute seas valimistel e-hääletanute hulk märgatavalt, mida võib seostada vahetult enne valimisi ilmunud kriitilise artikliga, mis tõi välja süsteemi turvaprobleeme,” arutles Cornelia Sindermann. Loomulikult on see aga vaid üks võimalik seletus.
Uuring tugines 2011., 2015. ja 2019. aasta riigikogu valimiste järel tehtud küsitlustele. Iga kord vastas küsimustele ligikaudu 500 eri vanuse, haridustaseme ja rahvusliku kuuluvusega inimest üle Eesti.
Töö valmis Tartu Ülikooli tehnoloogia mõju-uuringute keskuse (CITIS), psühholoogia, matemaatika- ja statistikainstituudi ning Ulmi ja Warwicki ülikoolide teadlaste koostöös. Uuring ilmus ajakirjas Current Psychology.
Err.ee
