Värske teadusuuring toob esile, et pudelivees leiduvate pisikeste plastiosakeste hulk on oluliselt suurem kui varem arvatud. Kuigi pole veel teada, milline mõju neil osakestel inimese organismile või keskkonnale on, soovitavad teadlased olla ettevaatlikud, kuni rohkem teavet on saadaval.
Varasemad uuringud näitasid, et plastpudelis võib leiduda kümneid tuhandeid mikroplastitükke. Ameerika teadlased, sealhulgas Wei Min Columbia Ülikoolist, on nüüd kasutanud veelgi tundlikumat meetodit, tuvastamaks nn nanoplasti, mille osakesed on väiksemad kui üks mikron. Nende avastuste järgi võib liitris pudelivees leiduda keskmiselt umbes 240 tuhat plastiosakest – see on kuni sada korda rohkem kui varasemad suuremate osakeste mõõtmised näitasid.
Nanoplasti osakesed on nii väikesed, et need võivad liikuda soolestikust verre, levides sealt üle kogu keha, kaasa arvatud südamesse ja ajju. On võimalik, et need osakesed võivad tungida ka rakkudesse ja isegi platsenta kaudu lootele.
Sellest hoolimata pole veel teada, millist mõju nanoplast tegelikult avaldab. Samal ajal toodab plastitööstus igal aastal 400 miljonit tonni uut plasti, millest enam kui 30 miljonit tonni visatakse minema. Enamus sellest plastist ei lagune, vaid muutub väiksemateks osakesteks.
Teadlased, kasutades kahe laserkiirega meetodit, uurisid kolme populaarset Ameerika pudeliveebrändi, määramata nende nimesid. Nad leidsid, et plastiosakeste arv ulatus 110 tuhandest 370 tuhandeni liitri kohta, millest suurem osa oli nanoplast.
Uuringus määrati ka plastiosakeste kuju, mis võib olla oluline nende bioloogilise mõju uurimisel.
See uuring rõhutab vajadust täiendavate uuringute järele, et mõista plastiosakeste mõju nii inimestele kui ka keskkonnale.
