Sotsiaalministeerium uuendas määrust „Ravimite väljakirjutamine ja väljastamine ning retsepti vorm“, mis seab kitsamad piirid sõltuvust tekitavate ravimite väljakirjutamisele. Määruse muudatus jõustub selle aasta 1. detsembrist ja on osa laiemast Eesti ravimipoliitika 2030 strateegiast, mis keskendub ravimite ratsionaalsele kasutamisele.
Määrusemuudatus tugineb rahvusvahelistel praktikate analüüsil ja uurimusel “Bensodiasepiinide ja Z-ravimite ambulatoorne kasutamine Eestis”. Ravimiameti ohutusjärelevalvebüroo spetsialisti Katrin Kurvitsa sõnul on bensodiasepiinid ravimid, mis leevendavad ärevust ja pingetunnet, aga neil võib olla ka krambivastane, lihaseid lõõgastav ja uinumist soodustav toime. Bensodiasepiinisarnastel ravimitel ehk nn Z-ravimitel on peamiselt und soodustav mõju. Sellist tüüpi rahustid ja uinutid mõjuvad sümptomeid leevendavalt, need ei ole haigust välja ravivad ravimid. Rahustite ja uinutite pikemaajalisel kasutamisel tekib tolerantsus ehk ravimiga harjumine ning võib välja kujuneda ravimisõltuvus. Seepärast on sellist tüüpi rahusteid ja uinuteid soovitatav kasutada ainult lühiajaliselt ning patsientidel, kelle toimetulek ja elukvaliteet on ärevus- või unehäire tõttu tugevalt häiritud. Kergemate häirete korral tuleks eelistada mittefarmakoloogilist ravi nagu nõustamine, eneseabi.
Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna nõuniku Mari Amos selgitas, et muudatuse kohaselt võib rahusteid või uinuteid ravi alustamisel ühele retseptile välja kirjutada varasema 60 tk asemel maksimaalselt 30 tabletti. Ravi alustamiseks loetakse retsepti väljakirjutamist, kui patsiendile ei ole viimase 12 kuu jooksul bensodiasepiini või bensodiasepiinisarnast ainet sisaldavat ravimit välja kirjutatud. Ravimi väljakirjutamisel on arst toimeaine valikus vaba, kuid kui ta on valiku teinud, saab ta välja kirjutada konkreetse toimeaine puhul väikseima Eestis turustatava annuse.
Ravimiosakonna nõunik rõhutas, et määruse muudatus on kantud põhimõttest, et ravimeid kasutataks nii palju kui tarvilik ja nii vähe kui võimalik – ikka selleks, et vähendada sõltuvuse ja kõrvaltoimete riski. „See on ka aasta alguses heaks kiidetud Eesti ravimipoliitika 2030 üks alustalasid,“ tõi välja määruse muudatuste üks väljatöötajatest Mari Amos.
Psühhiaater Peeter Jaanson toonitas, et nende ravimitega ravi alustamine suures annuses ei ole põhjendatud ja pikaajaline rahustite või uinutite kasutamine suurendab olulisel määral sõltuvuse tekke riski. Dr Jaanson tõi näiteks: „Ravimisõltuvuse korral ilmneb vajadus sama toime saavutamiseks annust suurendada. Samuti iha tarvitada ravimit ka siis, kui seda meditsiinilistel näidustustel pole vaja kasutada. Nende ravimite, eriti kui neid on kasutatud pikka aega ja suurtes kogustes, tarvitamise lõpetamine võib tuua kaasa ärajätunähte nagu peavalu, ärevus, ärrituvuse tõus, esineb käte-jalgade tundlikkuse häireid ja raskematel juhtudel meelepetteid.“ Samas andis dr Jaanson lootust, et ärajätunähud pole väga häirivad, kui annust vähendatakse aeglaselt ja kasutatakse pikema toimeajaga ravimeid ning annuste vähendamine toimub perearsti või psühhiaatriga koostöös.
Perearst dr Argo Lätt tõi murekohana välja ravimite sagedase kasutamise kõrges eas patsientide korral, kes on enim ohustatud kõrvaltoimete tekkest. Praeguseks on maailmas selgunud, et liiga sagedasel kasutamisel põhjustavad rahustid ja uinutid mäluhäired, mõttetegevuse aeglustumist, tasakaalu ja koordinatsiooni halvenemist. Sellega on seotud traumad, eeskätt kukkumised ja luumurrud. Aga ka liiklusõnnetused.
Ta tõi välja, et määruse eesmärk on tõmmata teemale tõmmata tähelepanu, nii perearstide kui kasutajate seas. „Ühelt poolt on suund harimisele ja teadlikkuse tõstmisele, aga teisalt ka koostööle patsiendi raviteekonna vältel.“ Näiteks tõi dr Lätt perearsti ja psühhiaatri vahelisele e-konsultatsiooni kasutamise, seda juhul, kui on vaja erandkorras tõesti rahustite või uinutite korduvkasutajate jaoks kirjutada suuremaid koguseid välja. „Täiendava ohutusvõttena saab 1. detsembrist rahusteid ja uinuteid välja kirjutada ainult elektrooniliselt. Seni väljakirjutatud retseptid, sh paberil kehtivad kehtivusaja lõpuni. Välja töötatakse juhend, mis aitab nii retsepti väljakirjutajal kui ka patsiendil paremini mõista rahustite ja uinutite kasutamist. Lisaks on loomisel retseptide automaatkontroll ning tõhustatakse järelevalvet, “ kirjeldas Argo Lätt määrusega seonduvaid tegevussamme.
Seni kõige põhjalikuma Eesti kohta käiva uuringu andmeil, mille kaasautorid on Katrin Kurvits ja Peeter Jaanson, kirjutati Eestis üheaastase vaatlusperioodi jooksul rahusteid ja uinuteid välja 537 476 retsepti alusel 134 007 ravikindlustusega isikule. Kasutajate keskmine vanus oli 62 aastat. Vanuse kasvades kasutamine sagenes: võrreldes 25–64aastaste kasutajatega oli bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamine eakamate hulgas kaks kuni kolm korda sagedasem. Naised kasutasid ravimeid kaks korda sagedamini kui mehed.
Veidi enam kui pooled (54%) kasutajatest ostsid uuringuperioodi jooksul bensodiasepiine või Z-ravimeid välja 1–2 retsepti alusel, 41% kasutajal oli 3–12 retsepti ning 5% (6798) kasutajal oli aasta jooksul enam kui 12 retsepti.
Uuringu peamine järeldus oli, et sarnaselt muu maailmaga on Eestis bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamine suhteliselt sagedane. Murettekitav on nende ravimite väga sage kasutamine kõrges eas patsientidel, kes on enim ohustatud kõrvaltoimete tekkest. Rahva tervise seisukohalt on oluline rahustite ja uinutite kasutamise jälgimine riiklikul tasemel.
Uuendatud määrus „Ravimite väljakirjutamine ja väljastamine ning retsepti vorm“ jõustub 1. detsembril 2023, tutvuda saab sellega Riigi Teatajas.
