„Esialgse hindamise eesmärgiks oli uurida vigastusi laeva paremas pardas, mida näidati esmakordselt 2020. aastal avaldatud Discovery Networki filmis, ning teha kindlaks, kas uus informatsioon annab alust muuta 1997. aastal rahvusvahelise Õnnetuse Uurimise Ühiskomisjoni (JAIC) raportis tehtud järeldusi,“ lausus Eesti Ohutusjuurdluse Keskuse juhataja Rene Arikas.
„Kuna eeluuringute käigus tuvastasime erinevaid vigastusi ja deformatsioone kogu laevakere ulatuses, on vajalik kogu vraki põhjalik uurimine. Täna kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei ole põhjust, kuid väga kõrge avaliku huvi tõttu on vaja kontrollida kõiki ilmnenud uusi asjaolusid, mida me uuel aastal ka teeme.”
Parvlaeva Estonia huku eeluuringust vahekokkuvõtte teinud ohutusjuurdluse keskuse juhataja Rene Arikas märkis teisipäeval, et järgmisel aastal toimuvate järgmiste uuringute käigus on plaanis siseneda ka vraki autotekile, vahendab BNS.
Arikas tõdes esmalt, et Estonia vraki hukkumuspaika on väga vähe uuritud. Ta tõi esile, et laeva kerel on näha mõrasid ning lisaks deformatsioonidele ja muljumistele kerel on deformeerunud ka sisemised konstruktsioonid. “Läbi laeva keres olevate avauste oli näha ka autotekk, kus oli näha sõidukeid ja prahti,” lisas Arikas.
Kõiki vigastusi pole olnud võimalik kaardistada
Üks avaus on Arikase sõnul 22 meetrit pikk ning kulgeb vraki alla, mistõttu pole selle täielikku ulatust võimalik tuvastada. Kuuenda teki vaatlus näitas aga, et alus on ka seal viga saanud, näiteks on üks metalltala oma kohalt eemaldunud, samuti on keres selgelt näha suurt mõra ning kere plaadistus on lahti.
Laeva esiosas olevast rambist rääkides märkis Arikas, et see oli eest ära tulnud, kuid oli osaliselt siiski hingedega kinni. “Me taaslõime olukorra, kuidas sai ramp laeva küljest eemalduda,” ütles Arikas, lisades, et rambi deformatsioone on vaja kindlasti järgmiste uuringute käigus uurida.
Autotekile minek tänavu suvel peatati, kuna see oleks olnud Arikase sõnul antud aparatuuriga liiga ohtlik, kuid kindlasti on plaanis seda teha järgmisel aastal täiendavate uuringute käigus.
Mis puudutab suviseid segavaid signaale, mis hukupaigas aparatuuri tööd häirisid, siis Arikas märkis, et hukukohale oli pandud 1996. aastal viis transponderit, millest kolm olid vrakil ja kaks selle kõrval. Samas on selliste seadmete akude tööaeg veidi üle kahe aasta ehk need seadmed ei saanud anda segavaid signaale, lisas Arikas.
Estonia vraki lebamise kohas on merepõhjas kivimid
Stockholmi ülikooli meregeoloogia ja geofüüsika professor Martin Jakobson tõi esile, et Estonia huku piirkonnas on merepõhjas kivimid, kusjuures laeva esiosal pole eriti toetuspinda.
“Kuna me nägime, et merepõhi on Estonia põhja poolt üles kerkimas, tuli teha proove, millist tüüpi sete seal on,” rääkis Jakobson, lisades, et soov oli minna uue meetri sügavusele pinnasesse, kuid õnnestus puurida vaid kahe meetri sügavusele, mille järel tuli vastu väga kõva kivim.
Jakobsoni sõnul lebab Estonia vrakk peamiselt oma keskmisel osal ja väga tugeval pinnasel.
Mis puutub Estonia kere deformatsioone, siis Jakobsoni sõnul on see loomulik, eriti arvestades seda, kuidas tugev pinnas merepõhjas vrakki võib mõjutada. “Laev on allapoole suunatud, mistõttu ongi loogiline, et laev on ülevalt poolt rohkem deformeerunud,” ütles Jakobson.
Uuringud jätkuvad märtsis
Rene Arikas märkis pressikonverentsil, et järgmisel aastal jätkuvad uuringud märtsis ning Eestis on kavas hakata juba kohe tegema intervjuusid laevaõnnetusest pääsenutega.
“Põhiuuring jätkub märtsis hüdroakustiliste mõõtmistega, et saada lisateavet ookeanihoovuste kohta,” ütles Arikas ning lisas, et oluline on mõista, kuidas merekeskkond mõjutab või suurendab laevavraki kahjustusi.
Seni on tema sõnul tehtud vaid 25 protsenti kavandatud uurimistest. “Tööd teha on veel palju, kuigi töös on osalenud teiste seas üle 40 eksperdi erinevatest ülikoolidest Soomest, Rootsist ja Eestist,” märkis ta.
“Põhiuuring algab märtsis, jätkub kindlasti aprillis ja kõige hiljem maikuus. Mida lähemale suvele, seda kehvem on nähtavus,” nentis Arikas.
“Eestis algavad peagi ka intervjuud laevaõnnetusest pääsenutega. Rootsis on need intervjuud suures osas juba tehtud,” selgitas Arikas.
Tallinnast Stockholmi teel olnud parvlaev Estonia uppus 28. septembril 1994 vahemikus kell 00.55-2.03. Laeva pardal oli 989 inimest, kellest õnnestus päästa 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest, leida õnnestus 95 hukkunu surnukehad.
