Sajad ettevõtted teatasid, et lahkuvad Venemaalt pärast sissetungi algust Ukrainasse, kuid paljud neist on sinna edasi jäänud. Mis puudutab Hiinat, on Apple ja teised kuulsad rahvusvahelised ettevõtted teatanud, et nad on liikumas riikidesse nagu Vietnam, India ja isegi Ameerika Ühendriigid, kuid USA ja Hiina vaheline kaubavahetus saavutas eelmisel aastal uued rekordid. Niisiis, mis toimub?
Asi on selles, et ettevõtetel on äärmiselt raske riigist välja tõmbuda – eriti riikidest, mis on vaenulikud või ei taha lahti lasta, kirjutab majandusnõustaja Elisabeth Braw väljaandes Politico.
Näiteks Yale’i ülikooli teadlaste palju kõneainet pakkunud nimekiri teatab, et üle 1000 lääne ettevõtte on Venemaal oma tegevust piiranud. Kuid detsembris leidsid kaubandus- ja äriprofessorid Simon J. Evenett ja Niccolò Pisani, et vähem kui 9 protsenti 1404-st Euroopa Liidu ja G7 ettevõttest, mis tegutsesid Venemaal enne sissetungi, oli tegelikult riigist lahkunud.
Selle üle, kellel on õigus, on tekkinud võimas akadeemiline vaidlus. Kuid tegelikult võib mõlemal poolel õigus olla.
Yale’i meeskond dokumenteerib ettevõtete teadaandeid, mis lubasid Venemaal tegevust piirata, samas kui Evenett ja Pisani on dokumenteerinud tegeliku lahkumise – ja need on väga erinevad asjad.
Nagu ütles ülemaailmse kindlustusmaakleri Willis Towers Watsoni tippjuht Laura Burns, „lahkuminek on raske.” Ja seda isegi parimatel aegadel.
Toimingute lõpetamine, rajatiste müük ja kogu paberimajanduse vormistamine on piisavalt keeruline isegi siis, kui ettevõte on otsustanud sõbralikust riigist lahkuda – kuid paljud ettevõtted, mis praegu üritavad Venemaalt ja Hiinast lahkuda, ei tegutse sõbralikul territooriumil.
Kui Venemaa tungis Ukrainasse ja algas lääneriikide väljatõmbamine, andsid Venemaa seadusandjad ja Kreml kiiresti mõista, et riik võib otsustada arestida lahkuvate Lääne ettevõtete varad. Kuigi ettevõtted alates British Petroleumist (BP) ja lõpetades Saksa ketiga Obi Baumarkt, on oma lahkumislubadused täitnud, on nad sellega miljardeid kaotanud. Ja Venemaal tegutsevad Lääne ettevõtted, sealhulgas lahkuda soovijad, peavad nüüd oma dividendid kandma spetsiaalsele Venemaa pangakontole – ja seda raha saab kätte vaid Venemaa valitsuse nõusolekul. Ka BP teatab, et sellisele kontole on raha kinni jäänud.
„Venemaalt lahkumine põhjustab alguses kiirmüügi ja siis saavad ettevõtted oma rahast kätte vaid tilgad,” ütles Burns. „Venemaa näib ütlevat, et kui ettevõtted lahkuvad, võib Venemaa sama hästi oma taskuid täita. Ja teated, et Kreml võib varasid omastada, jätkuvad.”
Kuid rahalised peavalud on vaid üks probleem. Riigis, kus paljud ettevõtted, juhid ja ametnikud on sanktsioonide all, on isegi ostja leidmine endiselt suurem takistus. Tubakahiiu Philip Morrise tegevjuht Jacek Olczak ütles eelmisel kuul Financial Timesile, et kuigi ta on pidanud Venemaal arutelusid kolme tõsise potentsiaalse ostjaga, on kõnelused takerdunud, sest keegi ei tea, kuidas saab selle toimima panna.
„Kui ma ütlen, et ma lahkun või ei lahku, on see täiesti ebaoluline, sest ma proovisin eelmisel aastal ja tegelikkus on see, et olen kogu selle asjaga [kinni jäänud],” lisas ta.
Seda kõike arvestades pole üllatav, et Hiinast lahkumist kaaluvad ettevõtted uurivad nüüd tähelepanelikult, kuidas Venemaalt lahkuvatel ettevõtetel läheb. Ja paljud juba teavad, kuidas nad seda teha tahavad: mitte Hiinas poodi kohe sulgedes – kahjud oleksid liiga suured –, vaid mõne tegevuse viimisega teistesse riikidesse. „Riskidest loobumine” on moesõna praegu.
Sellega seoses teatas Apple detsembris, et hakkab kasutama oma Taiwani tarnija TSMC kiipe Arizona osariiki ehitatavas tehases. Nii Apple kui ka Samsung viivad mõnede oma tahvelarvutite ja nutitelefonide – sealhulgas kõige uuemate mudelite – tootmise Hiinast Vietnami ja Indiasse.
Kuid isegi suhteliselt lihtsate tehaste – näiteks rõivatehaste – kolimine on äärmiselt keeruline, kuna see ei hõlma mitte ainult tehase tööd, vaid ka keerukate tarneahelate ümberkorraldamist. Kujutage ette, et kolite oma pere koos mõne kooliealise lapsega uude majja uude riiki, korrutage see tuhandega ja saate aimu. Ja keeruka tehnoloogia tootmise liigutamine on veel tuhat korda keerulisem.
See tähendab, et Hiinast eemaldumine võtab aega. Ja see ajavahe tähendab, et Hiina ja USA ning Hiina ja teiste lääneriikide vaheline kaubandusstatistika maalib jätkuvalt roosilist pilti – isegi kui olukord kohapeal on kõike muud.
Tõepoolest, Peking võib teha „Moskvat” ja üritada nurjata või edasi lükata ettevõtete lahkumist, mida ta soovib hoida. „Lääne ettevõtted on Hiina edusamme toetanud ja kui teatud ettevõtted otsustaksid lahkuda, ei rõõmustaks see Pekingit,” märkis Burns. „Hiina tahab iseseisvust, kuid seda pole veel saavutatud.”
Peking võib seega kergesti ähvardada vara ülevõtmisega või hakata nõudma dividendide paigutamist pangakontodele, kust lääneriikidesse väljamakseid teha ei saa. Või võidakse välja mõelda ka täiesti uusi ohte ja takistusi.
Kui me pole veel kuulnud, et paljud ettevõtted teatavad, et nad lahkuvad Hiinast, on need põhjused – ja need on põhjused, miks Venemaalt lahkumine nii aeglaselt edeneb. Need, kes pole kunagi kiiresti halveneva geopoliitilise lahkheli tingimustes järjest vaenulikumast riigist äri välja viinud, ei peaks soovitusi jagama – vähemalt mitte enne, kui on uuritud mõne võimaliku väljaviimise keerukust.
eestinen.fi
