On üks lihtne sõna, mis eristab õnnelikke ja edukaid inimesi neist, kes tunnevad end sageli õnnetute või takerdunutena. See sõna on “Aitäh.” Kuigi see kõlab nii väiksena ja igapäevasena, on sellel sügav jõud. Tänulikkus ei ole pelgalt viisakus, vaid meelelaadi valik – otsus näha ja väärtustada seda, mis juba olemas on.
Õnnelikud ja edukad inimesed ütlevad seda iga päev, sageli korduvalt, ja mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Nad ütlevad „aitäh“ hommikule, mis tõi uue võimaluse, päikesele või vihmale, mis tuletab meelde looduse väge, tööle, mis annab võimaluse panustada ja kasvada, ning isegi raskustele, mis õpetavad ja kasvatavad. Nad oskavad leida väikestes asjades väärtust, ja see loob pinnase, kus positiivsus ja edu saavad võimenduda.
Õnnetutel inimestel on seda sõna raske öelda, sest nende pilk on suunatud sellele, mis puudub või mis läks valesti. Kui meel harjub keskenduma puuduvale, tundubki, et elus on alati midagi valesti, ja tänulikkuse praktiseerimine jääb tagaplaanile. Paraku see loobki nõiaringi, kus rahulolematust on üha rohkem ja tänutunnet aina vähem.
„Aitäh“ on aga nagu võti – kui seda harjutada teadlikult iga päev, muutub meel tasapisi pehmemaks, süda avatumaks ja elu kergemaks. Tänulikkus aitab näha ka raskustes võimalust ning väikestes võitudes ilu. Just see ongi põhjus, miks õnnelikud inimesed on sageli edukad: nad loovad endale vaimse pinnase, kus head asjad saavad juurduda ja kasvada.
Kui ütled igal hommikul või õhtul isegi ühe lihtsa „aitäh“ – olgu see tervise, lähedaste, kodu või isegi hingamise eest – hakkad märkama, kuidas sinu sisemine seisund muutub. Sõna vägi ei peitu mitte heli kõlas, vaid selles, kuidas ta avab ukse tänulikkuse tundele, mis toob kaasa rahu, selguse ja rõõmu.
„Aitäh“ ei ole lihtsalt viisakus, see on eluviis.
