Elus ette tulevad rasked ajad panevad meid proovile eri viisidel. Tihtipeale võime end leida olukordadest, kus oleme kas haigestunud, läbi teinud lahkumineku või kaotanud töö. Teinekord võib veelgi pingelisem olla teadmatus – kas meid ootab ees midagi head või halba, võimalused ulatuvad suurepärasest kuni täieliku katastroofini.
Näiteks kui oled arstilt kuulnud, et peaksid “igaks juhuks” tõsise haiguse välistamiseks teste tegema, või kui ootad uurimustulemusi, et näha, kas ravi on aidanud. Samuti võib suhte ebakindlus mõjuda raskelt, kui ei ole selge, kas mõtlemisajale läinud partner naaseb või hajub teie suhe tuulte poole. Töökohal võivad levivad kuuldused struktuurimuutustest ja võimalikest koondamistest või palgatõusudest töötajaid tugevalt mõjutada, eriti kui pole selge, keda need otsused puudutavad.
Selliste pingete ajal on emotsionaalne vastupidavus kriitilise tähtsusega, ning tihtipeale on suurimaks toeks just lähedaste inimeste olemasolu. Hiljuti, oktoobris, Journal of Personality and Social Psychology’s avaldatud California Riverside’i ülikooli uurimuses keskendutigi just lähedaste toe mõõtmisele. Professor Kate Sweeny juhitud uurimisrühm jälgis õigusteaduse kraadiõppureid, kes olid just sooritanud tähtsa eksami ja ootasid tulemusi nelja kuu vältel. Selle aja jooksul täitsid õppurid mitmeid küsimustikke, käsitledes meeleolu, heaolu, muretsemist, ootusi ning suhtlust partneriga. Eelkõige keskenduti tajutud toele ja hoolivusele – kas ja kuidas noored tundsid, et nende partnerid olid eksamijärgsel nädalal toeks ja mõistmiseks.
Uuringu üllatav leid oli see, et lähedase toe ja hoolivuse tajumine on pingelistel aegadel palju tähtsam kui reaalne abistamine. See seostus parema une kvaliteedi, tervise ja üldise meeleoluga. Partneri hoolivust tundvad inimesed olid optimistlikumad ja enesekindlamad ning pidasid enda toimetulekuvõimet kõrgemaks. Nagu oodatud, oli pinge suurim ootuse algfaasis ja vahetult enne kriitiliste tulemuste saabumist.
Sellest võiksime õppida, kui oluline on rasketel hetkedel lähedastele märku anda, et oleme neile toeks, kui nad meid vajavad. Ehkki on oluline kiirelt reageerida ja võimalusel aidata probleeme lahendada, võib see tekitada inimestes hoopis abituse ja ebakompetentsuse tunde. Sageli piisab, kui lihtsalt kinnitada, et oleme neile olemas.
Siiski võib see, kes abi pakub, tunda end kimbatuses – pole selge, mida täpselt teha või kuidas käituda. Lihtsa lohutuse ja nõuande asemel võib alati pöörduda ja küsida: «Ma näen, et sul on praegu raske. Kuid
alati pöörduda ja küsida: “Ma näen, et sul on praegu raske. Kuidas ma saan sind toetada? Mida sa vajad, et end paremini tunda? Ma hoolin sinust väga.”
Ei ole vaja olla pealetükkiv ega haletsev, pigem on vaja pakkuda sõbralikku tähelepanu ja hoolivust – need on rasketel aegadel hindamatu väärtusega. Just need lihtsad žestid võivad mõjuda sügavalt ning pakkuda lohutust ja kindlustunnet, et keegi on nende jaoks olemas, isegi kui sõnadest jääb puudu.
Nii võivadki need hetked, kus meie tugi väljendub vaikses mõistmises ja hoolivas kohalolus, osutuda kõige väärtuslikumaks kingituseks, mida saame oma lähedastele rasketel aegadel anda.
