President Ronald Reagani aegne USA endine suursaadik NLiidus Jack Matlock kirjutab, kuidas USA poliitika viib Ukrainas riigi täieliku hävinguni ning suureneb laiema konflikti tõenäosus.
Siin on Jack Matlocki arvamuslugu väljaandes Responsible Statecraft:
Neli hiljutist sündmust on viinud sõja Ukrainas oluliselt ohtlikumale kursile.
— Venemaa poolt nelja täiendava Ukraina oblasti annekteerimine blokeerib kompromisslahendused, mis olid varem teostatavad.
— Mõlema Nord Streami torujuhtme blokeerivad rünnakud muudavad Venemaa taastamise Saksamaa peamise energiatarnijana lähiajal võimatuks, isegi kui sõda Ukrainas peaks imekombel lõppema.
— Ukraina rünnak Krimmi viivale sillale andis Venemaale ettekäände eskaleerida rünnakuid Ukraina tsiviilobjektide vastu.
— Venemaa vasturünnakud tsiviilobjektide vastu teevad Ukrainale kindlasti rohkem kahju kui Ukraina Venemaale teha saab.
Nii Venemaa kui ka Ukraina juhid on seadnud võimatud eesmärgid. Tegelikult pole ükski Ukraina sõjas osaleja toetanud eesmärki, mis suudab piirkonnas rahu taastada. Venemaa hiljutist nelja Ukraina oblasti liitmist Venemaa Föderatsiooniga ei aktsepteeri Venemaa naabrid ega enamik Euroopa riike.
Arvestades sõja ja selle julmuste tekitatud kirgi, ei suuda Ukraina isegi NATO toetusel luua stabiilset ja toimivat riiki kõigis 1991. aastast pärit piirides. Kui Ukraina üritab neid territooriume jõuga tagasi võita ning seda julgustavad ja volitavad USA ja NATO, hävitab Venemaa (ja mitte ainult president Putin) suure tõenäosusega kättemaksuks terve Ukraina. Reaalsus võidab alati illusioonid, kui need kaks omavahel kokku saavad.
Ja kui sõda peaks lõppema Ukraina hävitamisega – Kiiev ja Lviv tehakse maatasa nagu kunagi Groznõi – siis on eelduseks, et eskaleerumine ei hõlma tuumarelvade kasutamist. Kui Venemaa juht on veendunud, et USA ja „Lääne” eesmärk on ta kukutada, siis mis takistab tal teisi endaga kaasa võtmast?
Mis läks valesti?
See poleks pidanud nii minema. Kui külm sõda lõppes (läbirääkimistel, mitte võiduga) ja NSVL killustus 15 eraldi riigiks (seestpoolt, mitte väljast tuleva surve tõttu), oli Euroopa ühtäkki terviklik ja vaba, mis oli olnud USA ja NATO poliitika eesmärk Külma sõja ajal. Euroopa tulevase stabiilsuse ja õitsengu tagamiseks oli peamiseks ülesandeks ehitada üles kõiki Euroopa riike hõlmav julgeolekusüsteem.
Kuid järjestikused Ameerika presidendid Clintonist Trumpini otsustasid selle asemel NATO laiendamise, külma sõja lõpetanud relvastuskontrolli lepingute hävitamise ja endiste liiduvabariikide kaasamise sõjalisse liitu, mis välistas Venemaa. Benjamin Abelow võttis oma ülevaatlikus raamatus „Kuidas lääs tõi Ukrainale sõja” kokku hirmuäratavad sündmused.
Sõda oleks saanud ära hoida – ilmselt oleks ära hoitud – kui Ukraina oleks olnud valmis järgima Minski kokkulepet, tunnustama Donbassi autonoomse üksusena Ukraina koosseisus, vältima NATO sõjalisi nõustajaid ja lubanud mitte astuda NATOsse. Sellegipoolest ei pruugi see, mis oli võimalik isegi 2022. aasta jaanuaris, praegu olla enam võimalik. Panuseid tõstab Venemaa lisaterritooriumi annekteerimine. Kuid mida kauem sõda jätkub, seda raskem on vältida Ukraina täielikku hävitamist.
Ameerika julgeolek
Meie, ameeriklased saame vaid imetleda ukrainlaste vaprat vastupanu Venemaa invasioonile ja peaksime olema uhked, et oleme suutnud nende kaitset toetada. Tuleks teha kõik, mis võimalik, et tagada Ukraina iseseisva riigina püsimine. Kuid see ei tähenda, et Ukraina peab tagasi saama kogu territooriumi, mille ta päris 1991. aastal. Tegelikult, arvestades kõiki sõjaga seotud ja sellele eelnenud kirgi (2014. aastal toimunud vägivaldne valitsusevahetus, mida paljud venelased pidasid USA korraldatud riigipöördeks), on mõne oblasti elanikkond tõenäoliselt vastu Kiievi kontrolli naasmisele.
Mõned väidavad, et USA-l on moraalne kohustus toetada kõike, mida Ukraina juhid nõuavad, kuna „nemad teavad kõige paremini”. Ei, nad ei tea kõige paremini, mis on Ameerika rahva julgeoleku huvides, ja see peaks olema iga Ameerika valitsuse peamine mure. Samuti ei pruugi nad sõjastressis olla parimad kohtunikud oma lõplike julgeolekuhuvide üle.
Olin suursaadik Nõukogude Liidus 1990. aastal, kui leedulased kuulutasid välja oma iseseisvuse Nõukogude Liidust. USA ei olnud kunagi tunnustanud Leedu, Läti ja Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt, mistõttu leedulased taotlesid USA viivitamatut iseseisvuse tunnustamist. Tundsin leedulaste püüdlustele täielikku sümpaatiat, kuid pidin selgitama, et oleks viga teha seda seni, kuni Leedu on tegelikult vaba. Miks? Sest 1990. aastal oleks USA tunnustamine peaaegu kindlasti vallandanud Nõukogude-poolse mahasurumise, millele USA ei saanud vastu seista ilma tuumasõjaga riskimata.
Leedulased esitasid koos oma Balti naabritega iseseisvusnõudeid rahumeelselt. USA avaldas eraviisiliselt survet Nõukogude valitsusele jõu kasutamisest hoidumiseks ning NSVL Riiginõukogu tunnustas Leedu ja selle kahe naaberriigi iseseisvust 1991. aasta septembris, vabastades nad seaduslikult enne ülejäänud Nõukogude Liidu lagunemist.
Küsimus Ukraina ja Venemaaga ei ole loomulikult iseseisvuse tunnustamine, vaid see, kas USA peaks toetama Ukraina eesmärki taastada oma kontroll kogu territooriumi üle, mille ta sai Nõukogude Liidu lagunemisel. Kui selle eesmärgi poole püüdlemine kiirendab Ukraina järkjärgulist hävitamist, pole see ilmselgelt Ukraina huvides.
Mõju maailmale
Võitlus Ukrainas jätkub ja intensiivistub, samal ajal kui maailm võitleb endiselt COVID-19 pandeemiaga ning on haavatav mutatsioonide ja uute patogeenide poolt, samal ajal kui globaalne soojenemine avaldab üha hävitavamaid tagajärgi. Samal ajal on näljahädast, üleujutustest, sõjast ja valitsemishäiretest põhjustatud ränne ületamas isegi kõige jõukamate riikide suutlikkust vaevatud inimesi vastu võtta. Ja kõigele sellele tuleb lisada maailmalõpu oht, tuumaholokaust – millega ükski ratsionaalne juht ei riskiks. Aga ratsionaalsust ei saa täna eeldada ei sise- ega rahvusvahelises poliitikas.
Euroopa positsioon saab eeloleval talvel tugevalt proovile pandud Venemaaga kauplemise drastilise piiramise tõttu, eriti mis puudutab energiat. Euroopa avalikkus süüdistab üha sagedamini USA-d poliitikas, mis soodustab inflatsiooni ja toob kaasa majanduslanguse, eriti kui nende valuuta nõrgeneb dollari suhtes. Paljud peavad USA Venemaa-vastaseid sanktsioone omakasupüüdlikeks katseteks Lääne-Euroopa üle domineerida.
Nüüd on Venemaale peale surutud uus raudne eesriie – seekord Lääne poliitika poolt – seda ajal, kui Ühendriigid teatavad uutest meetmetest, et astuda vastu liiga enesekindlale Hiinale ja seda „ohjeldada”. See toob paratamatult kaasa tihedama koostöö Venemaa ja Hiina vahel. Samuti põhjustab majanduslike sanktsioonide suurenev kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks tõuke, mis paneb rahvusvahelises kaubanduses kasutama dollari kõrval muid vääringuid.
Kuna Euroopa on nõrgenenud ja üha enam riike kannatab USA sanktsioonide all, õitsevad uued USA domineerimise vastased koalitsioonid. Geopoliitiline konkurents muutub olulisemaks kui ühiste probleemide lahendamine, isegi kui rahvusvahelised konfliktid neid süvendavad.
Kõik Ukraina konflikti osapooled näivad olevat unustanud, et inimkonna tulevikku ei määra see, kus tõmmatakse rahvusvahelised piirid – need pole ajaloos kunagi olnud staatilised ja kahtlemata muutuvad aeg-ajalt ka edaspidi. Inimkonna tuleviku määrab see, kas rahvad õpivad oma erimeelsusi rahumeelselt lahendama.
Kas sõda on võimalik lõpetada?
Arvestades konfliktiga tekitatud kirgi, ei pruugi seda olla. Nii Ukraina kui ka Venemaa on kaotanud piisavalt verd, et nende elanikkond on tõenäoliselt vastu igasugustele jõupingutustele anda teisele poolele osa sellest, mida ta soovib. Nende presidendid vihkavad teineteist ja peavad igasugust järeleandmist isiklikuks lüüasaamiseks. Kuid mida kauem sõda jätkub, seda rohkem kaotatakse ukrainlaste elusid, hävib vara ja suureneb laiema konflikti tõenäosus.
Ainus praktiline viis tegelike lahingute peatamiseks oleks leppida kokku relvarahus. Ukrainlaste jaoks on see raske, kuna nad vabastavad okupeeritud alasid, kuid reaalsus on see, et sõja jätkudes on Venemaa võimeline Ukrainat kahjustama rohkem, kui Ukraina saab kahjustada Venemaad ilma laiema sõjaga riskimata.
Peamise Ukraina relvatarnijana peaks USA julgustama ukrainlasi relvarahuga nõustuma. Venemaa-vastaste kõige karmimate sanktsioonide toetajana peaks USA kasutama oma hooba, et meelitada Venemaad leppima relvarahu ajal tõeliste läbirääkimistega.
Läbirääkimised peavad edu saavutamiseks toimuma eraviisiliselt, mis eeldab USA-Venemaa diplomaatia taaselustamist. Viimastel aastatel on ametnike väljasaatmised sundinud mõlemaid riike vähendama diplomaatilist personali. Sellegipoolest, kui on tahe rääkida ja läbi rääkida, võib leida viise. Siiani paistab puudu olevat just tahtest.
Praegu ei paista ükski Ukraina konflikti asjaomane osapool olevat valmis võitlust lõpetama ja astuma tõelistesse läbirääkimistesse Ukrainas rahu saavutamiseks. Kuni see ei muutu, võitlus ei peatu ja tõsised läbirääkimised ei käi, liigub maailm tulemuse poole, kus me kõik oleme kaotajad.
Eestinen.fi
