Kaks kuud pärast vastamist Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski üleskutsele on Kanada snaiper Wali tagasi Quebecis.
Afganistani sõja kogemusega kurikuulus Kanada snaiper rääkis väljaandele La Presse, kuidas oli Ukrainas Donbassis mitmel korral surmasuus, nägi lähedalt pealt kahe kaaslase surma, pärast seda sõitis kiiresti Kanadasse tagasi ja see oli tema elu parim otsus.
Wali on pettunud eelkõige seepärast, et rindele ta ei jõudnudki. Samas on ta õnnelik, et eluga pääses, räägib endine 22. kuningliku rügemendi liige, kes on tagasi omas kodus Montreali lähedal.
Wali ütles, et lõpuks kaalus tema perekond üles võitluse Ukraina eest. Ta on tänulik saatusele, et pääses tagasi ilma ühegi vigastuseta. Ta rääkis, et ei tahtnud kaotada seda, mis tal oli olemas kodus Kanadas. Ta on noor isa ja lapsel oli sünnipäev ajal, kui ta oli Ukrainas.
Wali räägib, et on pettunud selles, kuidas koheldi Ukrainas võõrleegionäre, kes vastasid Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski üleskutsele ja läksid ukrainlastele appi. Ta jõudis Ukrainasse märtsi alguses. Neid oli nii palju, üle 20 tuhande, et Ukraina valitsus pidi looma eraldi võõrleegioni, mis alustas 6. märtsil.
Enamiku vabatahtlike jaoks oli aga sõjaväega liitumine väga keeruline. Wali ja tema kaaslased liitusid algul Normandia brigaadiga, mida juhatas Kanada sõjaväelane, keda tuntakse nimega Hrulf. Sõdurid polnud aga eriti motiveeritud ja Normandia brigaad lagunes laiali. Sõduritele anti lubadusi varustuse osas, mida kunagi ei täidetud. Mõned sõdurid olid 40 kilomeetri kaugusel Vene rindest ilma igasuguse kaitsevarustuseta. Kui Vene väed oleks seal läbi murdnud, oleksid kõik olnud ohus. See oli brigaadi poolt vastutustundetu, leiab üks Ukrainas käinud Kanada sõduritest, kes palus anonüümsust.
Normandia brigaadi juht Hrulf, kes samuti ei soovinud oma tegelikku nime avaldada, ütles, et brigaadist lahkus ligi 60 võitlejat. Suurem osa neist tahtis sõlmida lepingut, et neid aidatakse haavata saamise korral Urainas Genfi konventsiooni kohaselt. Hrulf tunnistas, et brigaadilt peteti välja ligi 500 000 dollari eest USA sõjavarustust, et sellega rindele minna. Rindele tahtsid minna inimesed, kel polnud vajalikku ettevalmistust.
Wali lisas, et paljude arvates on sõda elus pöördepunkt, aga tegelikkuses on vastupidi – see on suur pettumus. Lõpuks liitus Wali ühe teise Kanada sõduriga, kelle nimi on Shadow ja koos võideldi Ukraina üksuses Kiievi oblastis. Aga sealgi oli probleem – selleks, et relva saada, pidid sa tundma kedagi, kes tundis kedagi, kellel oli AK-47. Pärast seda tuli kastides sorida ja juppidest relv ise kokku panna.
Pärast mõnda nädalat võitlust värbas välismaalasi Ukraina sõjaväeluure, et nad saata erioperatsioonile vaenlase tagalasse. Mõned, kes olid vähem kogenud, pidid endale leidma elamise Ukrainas, kuni mõni Ukraina üksus nad üles korjas.
Enamus välismaalastest aga otsustas naasta kodumaale. „Paljud tulid Ukrainasse rind kummis, aga lahkusid saba jalge vahel,” rääkis Wali.
Wali ise sai paari kuu jooksul teha ainult paar lasku, seda maja akendesse, et inimesi hirmutada. Ta ei pääsenudki vaenlasele lähedale. „See on masinate sõda,” rääkis Wali, „kus erakordselt vaprad Ukraina sõdurid hukkuvad massiliselt ja jätavad kasutamata paljud võimalused, kuna ei tunne sõjatehnikat.” Wali lisas, et kui ukrainlastel oleksid samad sidepidamise võimalused, mis temal olid Afganistanis, siis saaks vaenlasele korraldada veresauna.
Samas ei varjanud Wali oma soovi Ukrainasse tagasi minna. Sest kunagi ei tea, millal läheb vaja üht täiendavat võitlejat. See on nagu tulekustuti puhul: vajadus selgub siis, kui tuli lahti.
Eestinen.fi
