Ämmaemand Olena Doroš on kolme aastakümne jooksul pärast Ukraina iseseisvuse väljakuulutamist aidanud ilmale tuua üle 10 000 lapse. Käesoleval, 2023. aastal on numbrid oluliselt langenud.
Sünnitusmajas, kus ta Kiievis töötab, aitab Doroš tuua ilmale uut elu sõjas, mida paljud ukrainlased peavad katseks oma iseseisvust välja juurida, vahendab Wall Street Journal.
Ta aitas hiljuti ilmale tuua lapse, kelle sõdurist isa lahingus hukkus. Ema pani lapsele nime oma surnud abikaasa järgi, kelle relvavennad talle haiglasse vastu tulid.
„See on kurb,” ütles Doroš, soojalt roosas kitlis blondiin. „Kui me ei jätka sünnitamist, ei saa me iseseisva rahvana eksisteerida.”
Kogu Ukrainas annavad värsked hauad ja täis surnukuurid tunnistust kümnetest tuhandetest Venemaa sissetungi tõttu kaotatud eludest. Sündimata imikute lõiv on vähem nähtav. Selle aasta esimese kuue kuu sündide arv oli 28 protsenti väiksem kui samal perioodil enne sõda – see on kõige järsem langus pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal.
Juba enne Venemaa sissetungi oli Ukraina sündimuskordaja – ühe naise kohta sündinud laste arv – Euroopa madalaim. Ukraina demograafid ennustavad nüüd, et see muutub maailma madalaimaks, kiirendades viimastel aastakümnetel juba niigi kahanenud rahvastiku vähenemist. Väiksem sündide arv tähendab vähem ukrainlasi, kes peavad riiki üles ehitama ja seda Venemaa eest kaitsma, mis jääb sõja tulemusest hoolimata tõenäoliselt pikaajaliseks ohuks.
„See on tohutu oht,” ütles Kiievis asuva Ptouha demograafiliste uuringute instituudi demograaf Oleksandr Gladun.
Sündide langustrend algas pärast iseseisvumist, kui majanduslik segadus saatis paljud ukrainlased välismaale tööd otsima ja üks laps muutus normiks. Sündide arv langes 12 protsenti pärast seda, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja tungis 2014. aastal varjatult Ukraina idaossa.
Selleks ajaks, kui Venemaa president Vladimir Putin eelmisel, 2022. aastal täiemahulise sissetungi käivitas, oli Ukraina sündimuskordaja langenud umbes 1,2-ni. Rahvastiku suuruse säilitamiseks peab iga naise kohta sündima ligikaudu 2,1 last.
Sõda vallandas miljonite naiste ja laste väljarände, samas kui 18–60-aastastel meestel keelati lahkuda. See on paljusid paare füüsiliselt lahutanud ja ajendanud teise lapse saamist edasi lükkama.
Püüdlused mõõta sõja mõju Ukraina elanikkonnale on täis ebakindlust. Palju sõltub sõja käigust ja kestusest, mis ei näita vaibumise märki.
Ligi 20 protsenti Ukraina territooriumist on okupeeritud, mis tähendab, et Kiievil puudub juurdepääs usaldusväärsetele andmetele. Tema väljavaated maad tagasi võtta on ebaselged.
Kümned tuhanded ukrainlased on hukkunud, kuid täpsed arvud on ebaselged, kuna sõjaväe surmajuhtumid on salastatud, samas kui paljud tsiviilisikute hukkumised okupeeritud aladel on jäänud registreerimata. Kui ÜRO andmetel on sõja ajal riigist lahkunud üle kuue miljoni, siis Ukraina demograafid viitavad piirivalve väiksematele andmetele.
Suur küsimus on, kuidas inimesed käituvad, kui vaenutegevus lõppeb ja meestel lubatakse taas riigist lahkuda. „Kas naised tulevad tagasi või lähevad mehed välismaale oma naise juurde?” ütles demograaf Gladun. Halvimal juhul võib Ukraina elanikkond järgmise kahe aastakümne jooksul langeda alla 30 miljoni, kui sõja eelõhtul oli see umbes 43 miljonit.
Oleksandra Bondar ja tema abikaasa plaanisid enne Venemaa sissetungi eelmisel aastal teist last saada. „Oleme alati tahtnud suurt perekonda,” ütles 35-aastane Dniprost pärit naine.
Need plaanid on nüüd ootel. Ta ütles, et vastsündinu eest hoolitsemine on piisavalt stressirohke ilma pideva raketirünnakute ohuta – ja tema IT-sektoris töötava abikaasa võidakse iga päev sõjaväeteenistusse võtta. „Ma ei saa aru, miks peaksin tooma lapse sellesse kohutavasse olukorda,” ütles ta.
Kiievi suurimas sünnitushaiglas on sel aastal ilmale toodud umbes 250 last kuus – enne sõda on 350-400. Arvud oleksid veelgi väiksemad, kui poleks mujalt riigist ümberasustatud naiste sissevoolu, ütles meditsiinijuht Olena Jaroštšuk.
Tema kabineti seinal ripub Ukraina lipu taustal maal rasedast naisest, kelle keskosas on märklaud. Selle joonistas tema 11-aastane poeg, kui Vene väed eelmisel aastal pealinna tungisid ja sünnitusmaja töötajad patsiente keldrisse varjupaika viisid. Venelased taganesid kuu aja pärast, kuid Jaroštšuk süüdistas nurisünnituste sagenemises pidevat sõjastressi, sealhulgas sagedasi raketirünnakuid.
Mõned naised lähevad edasi vaatamata sõja ohule ja ebakindlusele. Olena Kabanets põgenes algul Kiievist, kuid naasis eelmisel suvel ja läheb peagi sünnitama. „Kui me edasi lükkame, ei pruugi seda kunagi juhtuda,” ütles 34-aastane naine.
Pärast kolme nurisünnitust valmistus Irõna Stepanjuk läbima viljakusravi, kui Venemaa eelmisel aastal sisse tungis ja viis protseduuri rööpast välja. Kui Venemaa hakkas eelmisel sügisel Ukraina elektrivõrku ründama, kartis ta, et tema embrüo hukkub. Kuid see implanteeriti edukalt selle aasta alguses ja nüüd on tähtaeg sel sügisel. „Meil polnud kahtlusi,” ütles ta.
Surma tont on ajendanud mõnda paari rasestuma. Margarõta Rivtšatšenko kohtus oma elukaaslasega rindel vähem kui aasta tagasi ja on nüüd mitu kuud rase. 26-aastane Ukraina relvajõudude pressiesindaja ütles, et võimalus, et tema elukaaslane võib tegevuse käigus hukkuda sundis neid last saama.
„Raseduseks pole kunagi õiget aega,” ütles Rivtšatšenko. „Otsustasime lapse saada nüüd, sest võib-olla järgmisel aastal meil seda võimalust ei ole.”
Ta ütles, et sellel on ka isamaaline mõõde. „Kui kasvatame üles uue põlvkonna lapsi, kes ei oska vene keelt ega kirjandust – kes ei tunne Stalinit, Leninit ega Nõukogude Liitu –, on meil 20 aasta pärast rohkem ukraina rahvast kui praegu.”
