Oma kodu on kindlus, millest unistame me kõik, ent karmide kinnisvarahindade juures on sellest paljude jaoks saanud pea kättesaamatu unistus. Kellel see aga õnnestub, tuleb silmas pidada mitmeid tegureid, et pärast oma otsust kahetsema ei peaks. Oma loo räägivad Triinu ja Martin, kes tahavad hoiatada kõiki nende vigade eest, mille nad ise tegid.
Triinu ja Martin on 20ndates eluaastates noored, kes on koos olnud kaheksa aastat ja oma kodust unistanud peaaegu et sama kaua. “Tahtsime korterit osta peaaegu kohe, kui hakkasime koos elama, kuid me ei teadnud pikka aega, millises Eesti linnas me elada tahame,” räägib Triinu. Korterit otsides soovisid noored, et kindlasti oleksid seal kõrged laed, ent kuna selliseid kortereid oli müügil vähe ja valdavalt krõbedate hindadega, võttis selle leidmine aega peaaegu terve aasta.
Peale pikki otsinguid lõpuks siiski sobiv korter leiti. 40-ruutmeetrise korteri eest täielikult renoveeritud majas küsiti 85 000 eurot. Kuigi vannituba oli uus ja põrandakate ning tapeedid hiljuti paigaldatud, vajas korter siiski kapitaalremonti. “Valisime selle korteri, sest see vastas meie kriteeriumidele – remonditud katus, vahetatud torud, ilus fassaad, ühistransport ja toidupoed on 3 minuti kaugusel ning kesklinna jõudis 10 minutiga,” selgitab Triinu, miks nad otsustasid võtta riski ja osta remontimata korteri.
Esimesed ohumärgid
Kuna tegemist oli Triinu ja Martini esimese ühise kodu ja pangalaenu võtmisega, tundsid noored hirmu praktiliselt kõige ees, alates dokumentide korrektsusest kuni lõpetades laenu saamisega. Et kogu protsessi lihtsustada, otsustati kasutada maakleri abi, millest sai alguse tõeline hädade jada.
Loo antikangelane ehk maakler tegutses väikeses ettevõttes ning äriregistri kohaselt oli sinna registreeritud vaid kaks töötajat. Triinu ja Martini sõnul oli koostöö maakleriga äärmiselt halb ja ebaprofessionaalne. “Temaga suhtlemine oli kohutav ja äärmiselt ebaviisakas! Kõik, mida ta meile lubas, oli tegemata. Pärast notari juures allkirjade andmist pesi ta oma käed puhtaks ja lõpetas telefonile vastamise. Ei meil ega korteriomanikul ei õnnestunud temaga rohkem ühendust saada, ta lihtsalt võttis oma raha ja kadus,” on noored nördinud. Triinu lubas maakleri kohta ka kurja tagasiside kirjutada, mispeale ähvardas too, et kaebab nad laimamise eest kohtusse.
Mida teha, kui eelmine omanik keeldub korterist lahkumast?
Korteri, mille Triinu ja Martin ostsid, eelmine omanik oli keskealine mees, kelle puhul esines alkohooliku tunnuseid. Kuigi mees oli korteri maakleri abiga ise müügile pannud, ei soostunud ta müümise hetkeks enam sealt välja kolima, sest arusaam, et korter ei kuulunud enam talle, ei jõudnud talle lihtsalt kohale. “Alguses kinnitas maakler, et omanik kolib peale müümist üürikorterisse ja me võime sinna probleemideta sisse kolida. Meie omakorda hoiatasime maaklerit, et meie enda üürileping on kohe lõppemas ja üürileandja oli juba leidnud uued üürnikud – seega polnud meil kuhugi minna!” meenutab Triinu täbarat olukorda.
Esimene probleem ilmnes juba peale notari juures paberite allkirjastamist – kuigi raha oli ülekantud, ei tahetud noortele võtmeid anda. “Me helistasime korduvalt maaklerile ja uurisime, kuidas lood on ja palusime võtmeid. Kokkuleppe kohaselt pidi omanik oma asjad välja kolima ja jätma alles köögi. Kui notariaalse lepingu tähtaeg, millal omanik pidi välja kolima, hakkas lähenema, läks Martin ise korterisse kohale. Ja mis siis selgus? Omanik polnud terve kuu vältel mitte midagi teinud!” kirub Triinu.
Korteris avanes pehmelt öeldes õõvastav vaatepilt: mitte midagi polnud kokku pakitud ja köök oli täis alkoholipudeleid. Vastupidiselt lubatule veeretas maakler taaskord süü enda pealt ära, väites, et omanik on lihtsalt väga nõudlik ja et üürikorteri leidmine polevat nii lihtne. Kodu ostnud noortel käskis maakler lihtsalt vanemate poole elama minna, mille peale vastasid Triinu ja Martin, et see tähendaks lepingu rikkumist ja omanikupoolse trahvi maksmist. Maakler sellest ei hoolinud. “See, et omanik keeldus väljakolimast, polnud tõesti tema süü, vaid meid ärritas tõsiasi, et enne lepingu sõlmimist oli olukord üks ja pärast hoopis teine! Üldsegi proovis maakler hoopis meid survestada, et me ise selle vanamehe välja tõstaksime ning et tal on õigus otsida endale üürikorterit nii kaua kui soovib. Me tülitsesime selle maakleriga nii kaua, et lõpuks keeldus ta üldse midagi tegemast ja lõpetas meiega suhtlemise,” meenutab Triinu nukravõitu olukorda.
Sunniviisiline väljatõstmine ja kohutav reaalsus
Triinu tädi oli samuti hiljuti endale Tallinnas korteri ostnud ja teadis noortele paremat maaklerit soovitada. “Võtsime temaga ühendust, seletasime olukorra ära ja ta aitas meil sellele omanikule uue korteri leida. Nädala jooksul see isegi õnnestus – omanik ostis endale uue korteri, vormistas lepingud ära ja oleks võinud lahkuda, aga ei! Ta jätkas elamist korteris, mille meie olime juba ära ostnud!” olid noored ahastuses.
Triinu ja Martin ei suutnud enam olukorda taluda ja otsustasid ohjad enda kätte haarata. “Me läksime omaniku juurde ja käskisime tal lahkuda. Ütlesime, et meil lihtsalt ei ole enam kohta, kus elada. Lisaks ei nõudnud me temalt trahvi selle eest, et ta elas seal korteris kauem kui leping ette nägi,” sõnab Triinu, kuidas lõpuks päädis kogu olukord ikkagi sunniviisilise väljatõstmisega.
Kui noored lõpuks korterisse pääsesid, tuli neil taaskord tõdeda, et kõik kokkulepped maakleriga olid osutunud täiesti asjatuks. Kogu korter oli täis endise omaniku mööblit – räämas voodi, öökapid, lauad. Lubatud köögist polnud samuti haisu ning alles olid jäetud kõigest armetud sahtlid. Omanik oli isegi pesumasina, pliidi ja külmkapi minema viinud, kuigi need olid Triinu kinnitusel tema uues korteris olemas. Lisaks jäeti noorte kaela keldritäis rämpsu ja katkiseid tehnikaseadmeid, mille eest tuli lisaks veel ka prügivedu maksta.
Kokku kulus 60 päeva hetkest, mil Triinust ja Martinist said seaduslikud omanikud ja millal nad sisse kolisid. “Me teadsime, et korter oli vana, aga mida me ei teadnud, oli see, et “äsja renoveeritud” vannituba oli täiesti kasutuskõlbmatu! Ventilatsioon ei olnud korralikult tehtud ja seetõttu oli lagi täiesti mädanenud. Torud lekkisid, hävitades niimoodi puitpõrandat. Kui me plaadid eemaldasime, nägime, et sisemised seinad olid tühjad,” meenutab Triinu õudusttekitavat vaatepilti.
Kuna korter vajas hädasti remonti, asusid Triinu ja Martin koheselt tööle ja on tänaseks teinud korda kõik ruumid ning paigaldanud ka uue elektrijuhtmestiku. Kokku investeerisid noored lisaks ligi 10 tuhat eurot.
Alkohoolikutest naabrid ja järjekordne šokk
Koduostul on üks olulisemaid küsimusi, mida küsitakse – kes ja millised on naabrid? Loomulikult uurisid selle kohta ka Triinu ja Martin, kellele kinnitati, et majas elavad noorpaarid, abielupaarid ja pensionärid. Lõpuks korterisse sissekolides tuli ilmsiks aga šokeeriv reaalsus, et vaiksetest paarikestest on asi kaugel. “Siin elavad tõelised alkohoolikud, kelle tõttu haiseb kogu trepikoda. Ka meie kohal elavad alkohoolikud, kes käisid esimestel kuudel peaaegu iga nädal oma “reegleid” kehtestamas,” kirjeldab Triinu.
Õnneks pole olukord igapäevaselt nii trööstitu ja nooremast põlvkonnast pärit naabrid tervitavad trepikojas lahkesti. Triinu hinnangul on probleem hoopiski vanemaealistes naabrites, kes pärinevad Nõukogude ajastust ja käituvad ebaviisakalt. “Vaatamata sellele, et meie korter on kesklinnale üpris lähedal ja ümbruskonnas on renoveeritud majad, on siin palju alkohoolikuid,” on Triinu hämmingus.
Õudne lõpp või lõputu õudus?
Kuigi Triinu ja Martin ostsid oma kodu lootuses seal elada aastaid, tunnevad nad, et tahavad selle kiiremas korras müüki paisata, ent seda alles siis, kui see on lõpuni valmis renoveeritud ja möbleeritud. “Me ei tea, mida teeb inflatsioon, aga loodame selle eest siiski rohkem raha küsida, kui me ise maksime,” mõtisklevad nad.
Peamiselt sai Triinu ja Martini hinnangul saatuslikuks ebaõnnestunud piirkonna valik ja kõik ootamatud sekeldused, mis pärast ostmist tee peale sattusid. “Me ei tunne ennast siin koduselt ja võib-olla ongi see tingitud kogu sellest põrgust, mille me korteri saamiseks läbi pidime tegema. Paljud inimesed ostavad korteri nii, et neid ei huvitagi nende ümbruskond. Kui oled aga väikelinnast pärit, siis sa oled harjunud oma naabritega suhtlema, ent siin elab igaüks omaette,” selgitab Triinu.
Triinu ja Martini nõuanded kõigile, kes plaanivad oma kodu osta:
- Kui võtta risk kasutada maaklerit, veendu, et tegemist oleks suure ja maineka ettevõttega. Nii võid kindel olla, et tegemist on usaldusväärse töötajaga, kelle kvaliteedis ei pea pettuma.
- Kindlasti tasub kõiki detaile arutada otse ka korteriomanikuga ja ilma maaklerita. Tee kindlaks omaniku plaanid, et pärast ei esineks ebameeldivaid üllatusi.
- Kui paistab, et omanik on alkohoolik, valmistuge halvimaks – neile on raske asju seletada ja kõige hullem, mida nad võivad teha, on end purju juua.
- Kui te taotlete pangast laenu, uurige juba eelnevalt ka hindamisakti kohta. Kuna meie hindamisakt näitas turuhinnast odavamat hinda, pidime ise leidma 2000 eurot lisaks, sest maakler keeldus hinda alandamast.
- Korteris vaadake kõik asjad kullipilguga üle ja kindlasti koostage ka kirjalik leping kõigest, mis jääb sinna ja mis mitte. Kontrollige üle ka torud, esitage palju küsimusi ja ärge kartke hinda alla kaubelda.
- Lugege notariaalne leping alati hoolikalt läbi – meie maakler koos omanikuga tahtis meid petta ja me pidime tehingu käigus lepingut muutma.
