USA ülemkohtu otsus võtta naistelt ära põhiseaduslik õigus teha aborti raputas maailma ja pani muretsema ka Eesti naised: mis saab siis, kui ka meie poliitikud selle ära keelavad?
TV3.ee toimetus viis läbi intervjuud nelja erineva naisega, kes on pidanud oma elus aborti tegema. Oma loo räägib Reelika (nimi muudetud, toimetusele teada), kes on kogenud rasedust kuuel korral: üks katkemine, kolm rasedust ja kaks aborti. Esimest korda jäi Reelika lapseootele vahetult enne oma 16. sünnipäeva.
Reelika vanemad lahutasid, kui tüdruk oli kõigest 12 aastat vana. Tema isa jalutas noorema naisega minema ja tema ema ei tulnud enam iseendaga toime, mistõttu jäi tüdruk sisuliselt üksi. Nii otsis ka tema hoolivust, armastust, hellust ja tähelepanu, aga seda täiesti valedest kohtadest ning sattus korduvalt voodisse endast vanemate meestega. “Tütarlapsena ei osanud ma end kehtestada, et me peame kasutama kondoomi. Tegelikult oleksid pidanud need vanemad kaaslased võtma selles osas vastutuse,” jutustab Reelika.
Lisaks kondoomi puudumisele näeb Reelika oma soovimatu raseduse taga ebapiisavat seksuaalharidust, sest tol ajal noortele lihtsalt ei räägitud sellest. Kuna Reelika oli kõigest koolilaps, otsustas ta teha aborti, mis viidi läbi kliinikus kraapimismeetodil.
Abordikogemus oli Reelika jaoks äärmiselt raske. “Mind viidi tuppa, kus oli 10 naist ja voodid seinte ääres. Üks naine veel hädaldas seal, et kõigega läheb nii kaua aega ja temal on kiire. See oli täielik õudus! 16-aastane on laps ja vajab palju rohkem tuge, et ta sellisesse olukorda ei satuks,” meenutab Reelika kohutavat päeva.
Ta tundis, et tal puudub igasugune tugisüsteem ja abordi tegemine traumeeris teda niivõrd palju, et tal kulus aastaid, enne kui ta sellest terapeudiga rääkima läks. Reelika mäletab, kuidas ta tundis tohutut häbi ja kandis seda endaga pidevalt kaasas, sest ta ei saanud mitte kusagilt mitte mingit tuge. “Minu jaoks oli abort lihtsam valik kui see, et ma oleksin selle lapse saanud. Ma olen elu jooksul olnud korduvalt suitsiidne, nii et ma ei usu, et ma oleksin kaua vastu pidanud. Ma olin vaimselt täiesti ebaküps ja ebastabiilses olukorras,” tunnistab Reelika.
Aastad möödusid ja Reelika abiellus. Koos abikaasaga õnnestus tal saada kolm last. Kui ühiselt otsustati, et rohkem rasestuda nad ei soovi, hakkasid nad kondoome kasutama. Ühel saatuslikul päeval aga kondoom ei toiminud ja Reelika võttis hommikul SOS-pilli. Ka see ei päästnud teda ja naine jäi taaskord lapseootele.
“Ma olin kõik omaltpoolt teinud ja ma jäin ikka rasedaks!” oli Reelika ahastuses. Seekord oli abordi tegemise otsuseni jõudmine tunduvalt keerulisem kui esimesel korral, sest ta oli juba ema. Ta tundis, et kui ta oli lasknud oma eelnevatel lastel sündida, kuidas ta siis sellel lapsel ei lase?
Reelika ei tahtnud seda last ja nii võttis ta ette tee naistehaiglasse. Ta mäletab, kuidas seal ootejärjekorras istudes tundis ta end kui hoor ja täielik kalts, kuigi oli rasedaks jäinud oma abikaasast. “Tekkis tunne, et igaühel on õigus sinu peale sülitada. See ei ole selline meditsiiniline protseduur nagu sa käiksid hambaarsti juures või neelaksid sondi,” kirjeldab ta.
Abort kutsuti esile pillidega, mille Reelika manustas kodus. Protsess hakkas pihta aga oodatust varem ja nii mäletab ta, kuidas ühel õhtul dušši all seistes temast tükid välja hakkasid kukkuma. Reelika jaoks oli see õõvastav.
Kaks aborti läbiteinud Reelika usub, et mitte ükski naine ei tee seda kergekäeliselt, vaid et seal taga on alati midagi, mis ei ole korrektselt toiminud. Hingeliselt olid mõlemad korrad tema jaoks väga rasked ja ta on lõpmatuseni tänulik, et tal oli võimalus oma rasedused katkestada. “Pool aastat enne teist aborti diagnoositi mul raskekujuline depressioon. Kuu pärast seda sattusin ma seetõttu ka kinnisesse asutusse. Kui seadus oleks mulle vastu tulnud ja ma poleks saanud seda aborti teha, oleksin ma rongi alla hüpanud koos selle oodatava beebiga,” räägib Reelika avameelselt.
Reelika tunnistab, et teist korda ja siis juba emana aborti tehes vaatas ta sellele olukorrale otsa teistmoodi – nüüd tähendas see tema jaoks mõrva. Ta pidas endaga lõputut kahekõne, mis oli tema jaoks meeletult raske, aga vaatamata sellele ei kahetse ta tehtut. “Selle lapse saamine oleks olnud mõistusevastane,” leiab ta.
Kõiki nelja avameelset lugu saad lugeda täispikast artiklist!
Tv3.ee
