Ma tutvusin ühe tüübiga, kes mulle meeldib. Ma ei hakka ta nime kirja panema, ent olen enam kui kindel, et vähemalt pooltel teist on naistele omane FBI geen olemas ja ilmselt ei ole kuigi raske ka välja uurida, kes ta on, aga no see selleks. Ma olen viisakas inimene ja ei hakka siin avalikult paljastama vaest inimest, kes kogemata Tinderis “selle Malluka” peale paremale svaipis.
Või oli see vasakule? Issand, ma enam ei mäleta, sest legit järgmine päev, kui temaga rääkima hakkasin, kustutasin ma Tinderi ära. Mitte niivõrd sellepärast, et oleksin kohe vihikusse enda uue perekonnanimega allkirja harjutama hakanud, vaid rohkem seetõttu, et olin kindel, et see Tinder on lihtsalt mingi õuduste allee, kust pole oodata midagi paremat, kui kummalisi kutseid sauna.
Igaaataaheees, oli see millalgi eelmise aasta lõpus, kui ma temaga rääkima hakkasin ja kuna ta mind kohe sauna ei kutsunud ja muud moodi super weird ei tundunud, jäin ma temaga rääkima. Jeesus, see tundub praegu sada aastat tagasi, aga ma mäletan, et elasin veel Balta korteris, kui üks õhtu enne magamaminekut temaga rääkisin ja hiljem uinudes mõtlesin, et issssand kui imelik on feeling, et keegi random tüüp suudab mind temale mõeldes naeratama panna.
No ja siis umbes nädal hiljem saime me kokku ja mul on tunne, et super palju peale seda ei ole me mitte kokku saanud. Mis on kõik hästi tore, aga tekitab minus nii palju emotsioone ja küsimusi, nagu oleksin ma jälle vähemalt 15-aastane, mitte viisakas ning – ma ei jõua seda piisavalt rõhutada – classy daam.
Vaadake, ma olin viimati vallaline umbes miljon aastat tagasi. Mis tähendas seda, et kui ma kellegagi “sebima” hakkasin, tähendas see lihtsalt seda, et käidi koos peol ja ameleti, nagu kord ja kohus. Mõtted, et “mis saab edasi” ja “kuhu see kõik viib” tundusid tarbetud ja mõttetud, sest mis vahet seal ka oli. Küll elu näitab!
Aga kas poleks keegi võinud mind hoiatada, et 30+ vanuses (ja omades miljonit….või kolme) last, tuleb samas olukorras mängida mängu, kus korraga üritad actida cool ja vähemalt alguses tunduda normaalne inimene, kelle voodialune ei ole musti sokke ja tühjasid värskapudeleid täis, samal ajal mõtlema ratsionaalselt, et oota… Mida ma nüüd edasi tegema pean? Kas meil oleks üldse koos tulevikku?
