“Saanuksime HIV levikut oluliselt ära hoida, kui oleksime juba varem tunnistanud süstlanarkomaanide olulisust epideemias,” nentis sotsiaalministeeriumi tervise ja tööministri nõunik Maris Jesse HIV-viirusele keskendunud konverentsil.
Tallinnas toimunud konverentsil tõstatati küsimus covidi puhkemise tõttu veidi varju jäänud HIV-viiruse levikust Eestis. Rõhutati vajadust leida üles need eeskätt keskealised kodanikud, kes meie seas ilma oma haigusest teadmata ringi käivad ja niimoodi viirust edasi kannavad. Arstide hinnangul on selliseid inimesi Eestis ligemale tuhatkond. Tutvustati ka uusi meetodeid nii HIV ravimise kui ka ennetamise valdkonnas. Nende abil tegelevad arstid igapäevaselt sellega, et viirust seljatada.
Esimene HIV-positiivne patsient diagnoositi Eestis 1988. aastal. Tegemist oli 31 aastase mehega, kes käis tihti väljaspool kodumaad ja sai ka kurikuulsa viiruse verre hoopis mujalt. Alustati ravi, mis oli võrreldes tänapäeval pakutavaga raskemini talutav ja ka väiksema abistava mõjuga. Ometi elas mees veel aastakümneid. Legendaarne patsient lahkus meie seast alles möödunud aasta veebruaris 65-nda elutalve künnisel.
Epideemia puhkemine
HIV-i süstemaatilise diagnoosimisega tegeldi Eestis juba üheksakümnendate alguses. Ometi oldi kuni aastatuhande vahetuseni suhtelises teadmatuses sellest, kui suured mõõtmed viirus on tegelikult võtnud. Seda suurem oli arstide ja tervisetöötajate šokk, kui HIV esmajuhtude arv hüppas 1999. aastal registreeritud 11 juhtumilt järgneva aasta jooksul peaaegu 1500 uue nakatunu avastamiseni. Põhjuseks oli eeskätt see, et alustati Ida-Virumaa süstivate narkomaanide süsteemset testimist. Niimoodi ilmuski lagedale epideemia peidetud taskuke, mis haiguse tegeliku ulatuse nähtavale tõi.
“Saanuksime HIV levikut oluliselt ära hoida, kui oleksime juba varem tunnistanud süstlanarkomaanide olulisust epideemias,” nentis Jesse. Paraku suhtuti süstlavahetuskampaaniatesse, metadooniravisse ja muusse sellisesse ka kõrgemate võimukandjate tasandil alles stigmatiseerivalt. Leiti, et sellised tegevused ainult “abistavad” narkomaane. Tegelikult aidati süstlanarkomaanide tõrjumisega kaasa epideemiakolde tekitamisele. Selle tagajärjed on läinud riigile kokkuvõttes rohkem maksma, kui õigeaegne ennetustegevus seda kunagi oleks läinud. Kaotatud eludest rääkimata.
“Peale toonaseid sündmusi oleme uute nakatunute avastamisel jätkanud kindlal langustrendil,” kirjeldas Jesse epideemia kulgu Eestis. Möödunud aastal registreeriti meil 125 HIV esmajuhtumit. Käesoleval aastal on selliste juhtumite avastamine küll taas veidi sagenenud, aga seda suures osas sõjapõgenike arvelt. Nende seas on praeguseks hetkeks arvele võetud 108 viiruse kandjat.
Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliiniku ülemarst Kai Zilmer meenutas aegu, kui epideemia arstide teadvusse alles ilmus. “Oli palju segadust, palju hirmu,” rääkis Zilmer. “Samuti kahtlustamist ja stigmat. Arvati, et patsiendid on ise oma haiguses süüdi.”
Ravi pidurdab ka levikut
Zilmeri sõnul toimus 1998. aastal esimene HIV ja AIDSi ravimite riiklik ost, mis küündis 845 000 kroonini. Samal ajal jagati arstidele juhiseid, mis keelasid süstlanarkomaanidele rohtu anda. Samuti nendele, kes ühel või teisel põhjusel ravi pooleli jätsid ja vaateväljalt kadusid.
Võrdluseks võib tuua, et praeguseks hetkeks on kõigi HIV-patsientide ravikulu kokku ligemale 16 miljonit eurot aastas. See teeb keskmiselt 300 eurot kuus patsiendi kohta. Ravi on kõigile tasuta, sõltumata kindlustuse olemasolust. Arstide sõnul on tähtis teadvustada, et ravi aitab ühtlasi haiguse levikut pidurdada. Lõppkokkuvõttes vähendame niimoodi kulutusi riigi rahakotile ja ka ühiskonnale üldisemalt.
“Ravi võimaldamine haigetele on äärmiselt oluline,” rääkis Zilmer. “Kui patsient saab korralikku ravi, siis tal AIDS-i välja ei kujune. Tema elukvaliteet ja töövõime säilib. Samuti väheneb oluliselt võimalus, et haigus seksuaalpartneritele üle kandub. On olemas isegi võimalus sigitada-sünnitada täiesti terveid lapsi.”
Arstide sõnul on oluline leida üles need eeldatavasti tuhatkond inimest, kes meie seas veel ilma oma haigusest teadmata ringi käivad. Viirusekandjatena on registreeritud umbes 5000 inimest, ravi saajaid aga 4700. “Mida varem ravi alustatakse, seda paremad on ka tulemused,” rõhutas Zilmer. Kui 90ndatel pidi patsient sööma päevas ligi 20 erinevat tabletti, siis tänapäeval piisab üheainsa pilli sisse võtmisest. Viirus püsib aga kontrolli all. Lisaks kavatsetakse kasutusse võtta ka ravimeetod, mille puhul piisab iga 2-3 kuu tagant vaid ravitoimelise süsti tegemisest.
Tervise arengu instituudi vanemteaduri Kristi Rüütli sõnul on uute HIV juhtude arv epideemia algusaastatest kuni tänapäevani lausa 60% võrra langenud. Suurim langustrend on vanuserühmas 15-24, kuhu kuulusid eeskätt algusaegade noored süstlanarkomaanid. Praeguseks ajaks on keskmine HIV-nakatunu 30 ja 49 eluaasta vahel, täies elujõus kodanik. Haiguskandjate keskmine vanus on ülepea pidevas tõusutrendis. Seda enam, et üheksakümnendate noored nakatunud on ravi korraliku järgimise puhul nüüdseks juba keskikka jõudnud inimesed.
Nakatumise ennetamine
Aates 2020. aastast on HIV-nakatumise riskirühmades haigekassa toel kasutusel ka ennetusravimid, millega riskikäitumise korral nakatumist ära hoida. Niimoodi saab taas kord vähendada HIV levikut ja epideemia edasist paisutamist. Tartu Ülikooli kliinikumi infektsionist Kerstin Aimla sõnul kasutatakse kõnealust ennetusravimit meestevaheliste seksuaalsuhete praktiseerijatel kui ühel HIV-riskirühmadest. Kõik sellesse rühma kuulujad on oodatud arstide poole pöörduma ning ennetavat ravimit kasutama hakkama. Ennetus on edukas vaid siis, kui ravim 24 tundi enne potentsiaalset vahekorda sisse võetakse. Aimla sõnul on Eestis hetkel ligemale 300 inimest, kes kõnealust ennetustegevust praktiseerivad. Samuti on olemas riskikäitumise järgsed ravimid, mis tuleb sisse võtta hiljemalt 24 tundi pärast nakatumisvõimalust.
Eesti perearstide seltsi juhatuse esinaine Le Vallikivi rääkis, et teadaolevalt on igas perearstinimistus ligemale 8-10 HIV-positiivset patsienti. “Kui üheksakümnendatel vaadati seda asja kui surmatõbe, siis tänapäeval on HIV saanud krooniliseks haiguseks,” rääkis ta paradigma muutusest arstide seas. Tema sõnul elavad paljud diagnoositud patsiendid hästi ja on isegi õnnelikud.
Ometi leidub endiselt ka neid, kes on küll aastaid arsti juures käinud ja kuuluvad ka potentsiaalsesse riskirühma, aga keda millegipärast ometi testitud ei ole. Kuni haigus on jõudnud juba AIDS-i staadiumisse ning ravi enam ei aita, tuues kaasa patsiendi varase surma. Seetõttu tegelevad perearstid üha rohjem ka sellega, et selliseid haigusekandjaid üles leida. Mida varem HIV-diagnoosist teada saadakse, seda edukamalt allub viirus ka ravile.
Samas toonitab Vallikivi, et HIV-i ravimine ja ennetamine on osad inimesed natukene liiga julgeks muutunud. “Just meestega seksivad mehed paistavat olevat ära unustanud, et olemas on ka teised sugulised haigused peale HIV. Nii vanad kui uued,” tõdes arst. Vallikivi tõi näite patsiendist, kes läks Soome gay-orgiale. Enne seda võttis ta sisse ka ennetusravimit. “HIV-d ta tõepoolest ei saanud. Küll aga ahvirõuged ja süüfilise,” nentis Vallikivi.
HIV-positiivsed sünnitajad
Esimene HIV-positiivne laps sündis Eestis 2000. aastal, olles praeguseks hetkeks 22 aastane. Tänapäeval tegelevad arstid usinalt ka sellega, et HIV-viiruse kandjatel sünniksid terved lapsed. Lääne-Tallinna keskhaigla ambulatoorse nakkuskeskuse ülemarsti Kersti Kingi sõnul on nakkuse üle kandumise risk lapsele võimalik õige ravi korral 15-20%-lt ainult 1%-i viia.
“Ka keisrilõike tegemine pole enam määrava tähtsusega. Küll aga see, et patsient ei toidaks oma last rinnapiimaga,” rääkis Kink. Rinnapiimaasendaja on HIV-positiivsetele sünnitajatele esimese aasta jooksul ka tasuta. Peale sünnitust saab laps kuu aja jooksul ravimit, mis peaks aitama haigestumist ära hoida. On ka võimalik, et vastsündinutele seda ravimit enam tulevikus välja ei kirjutada, kui ema on korralikult raviplaani täitnud.
Lõppkokkuvõttes panevad arstid kõigile südamele end HIV-osas regulaarselt testida. Oluline on üles leida võimalikult palju haigeid. Neile ravi võimaldades suudetakse ka haiguse edasist levikut tõkestada ja viiruse laastavat mõju seljatada. Konverentsi korraldas Lääne-Tallinna Keskhaigla.
