Eesti tööturg on majanduslangust juba pikka aega eiranud ning siinne tööhõive püstitab aina uusi rekordeid. Ettevaates pole olukord kindlasti muretu, ent suure tõenäosusega jääb kõrge hõive püsima ja ära ei kao ka palgakasv.
Teise kvartali tööturunäitajad olid väga tugevad
Vaatamata pikale majanduslangusele on Eesti tööturg osutunud üllatavalt vastupidavaks. Kuigi ka sel aastal on suuremates sektorites nõudlus pigem vähenenud, on tööhõive hoopis suurenenud ja töötus vähenenud. Lõppeval nädalal avaldatud andmed selle aasta teise kvartali kohta näitavad, et tööga oli hõivatud 69,7% inimestest vanuses 15-74 aastat, mis oli ilmselt üks kõige kõrgematest kogu Euroopa Liidus. Tööjõus osalemise määr, ehk inimeste osakaal, kes käivad tööl või soovivad tööd leida, kerkis üle 75%, mis on samuti rekordiline. Eesti töötuse määr, 7,6%, ületas küll endiselt koroonakriisi eelset taset, kuid oli võrreldes käesoleva aasta esimese kvartaliga siiski vähenenud.
Statistikaameti andmetel kasvas hõivatute arv kvartali jooksul kõigis sektorites. Tööstuses ja ehituses lisandus 6900, teenindussektorisse 5200 ning põllumajanduses-metsanduses 1000 hõivatut. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida aga asjaolule, et palgaliste töötajate arv tööstuses ja ehituses siiski vähenes. Mullusega võrdluses oli tööstus- ja ehitussektoris palgatöötajaid 5800 inimese võrra vähem, samas kui teistes sektorites hõive kasvas. Seega näib, et nigelamad väljavaated tööd leida on pannud inimesi senisest enam ettevõtlusega tegelema.
Soodsa trendi jätkumine ei ole kindel
Hoolimata teise kvartali tugevast tööturunäitajatest ei ole samade trendide jätkumine kindel. Seda eelkõige seetõttu, et ettevõtete konjunktuuriuuringud ja nende raames antavad hinnangud edasisele tööhõivele on pessimistlikud. Kui selle aasta kevadel paranesid suuremate majandussektorite kindlustundenäitajad tempokalt, siis juulikuise küsitluse põhjal on toimunud tugev tagasiminek. Suuresti on siin põhjuseks küll hooajalised tegurid. Paljud ettevõtted vajavadki suvel rohkem tööjõudu ja sügisel ametikohtade arvu kärbitakse. Ka sesoonselt kohandamata andmetel on aga paranenud tööstuse tööjõuvajadusindeks, mida ilmselt mõjutavad uued tellimused. Positiivsest küljest võib veel öelda, et nii ehitus-, tööstus- kui teenindussektori ettevõtete seas on umbes sama palju neid, kes soovivad töötajate arvu vähendada, kui neid, kes soovivad värvata. Seevastu jaekaubanduse tööjõuvajadus on langenud väga madalale, mis iseloomustab tarbijate viimaste kuude suurt ettevaatlikkust kulutuste tegemisel.
Lisaks kindlustundeindikaatoritele ei näita ka viimased registreeritud töötuse numbrid töötuse edasist olulist langust. Töötukassa andmetel töötuse määr juulis veidi suurenes – juuni 7,0% pealt 7,2%ni. Samas on majanduslangus praeguseks lõppenud ja enamikus sektorites on nn “jalad põhjas”. Seetõttu ei ole alust arvata, et tööturg võtaks järsult erineva suuna.
Kiire palgakasvu ajastu on läbi
Majanduse praeguse olukorra üheks eripäraks on olnud see, et vaatamata tõsisele majanduslangusele on keskmine palk kiiresti kasvanud. Eirates SKP langust, tõusis keskmine brutokuupalk nii 2022. kui ka 2023. aastal enam kui 11%. See on inflatsioonilise perioodi üks sümptomeid. Kuigi reaalne SKP kahaneb, on ettevõtete tulud nominaalselt siiski suurenenud, võimaldades palku tõsta.
Nüüd, kus kiire inflatsioon on vaibunud ja käibe kasv aeglustunud, pole tööandjatel ka endist võimet palkasid tõsta. Kui veel selle aasta alguses oli keskmine töötasu maksuameti andmetel ligi 9% suurem kui mullu, siis juunis oli see erinevus 6%. Kuigi inimeste hirm töökaotuse ees on vähenenud, mis võiks palgasurvet suurendada, seab paigal seisev majandus sellele lõpuks piiri. Kindlasti pidurdab edaspidi palgakasvu ka avalikule sektorile langev surve eelarvekulude kokkuhoiuks. Et palgad enam üldse ei kasvaks ei tasu muidugi arvata. Olukord tööturul on endiselt väga konkurentsitihe ja tööandjad soovivad häid töötajaid enda juures hoida.
Ellu jäävad tugevad
Kuigi praeguse majanduslanguse ajal on teateid koondamistest olnud vähe, on neid viimastel kuudel siiski lisandunud. Eriti tööstusettevõtetes, mis konkureerivad madalama tööjõukuluga riikidega. Kuigi mikrotasandil on sellised sündmused kahtlemata rasked, on makrotasandil tegemist osaga normaalsest majandusarengu protsessist. Koos riigi jõukuse kasvuga muutub ka majanduse struktuur. Mida kõrgemad on palgad, seda vähem on võimalik tegeleda odava tootmisega ning suureneb kapitalimahukate ettevõtete ja kallihinnaliste teenuste osakaal majanduses. Nii kurb kui see ka ei ole, siis patjade või hööveldamata laudade tootmisega on riigil raske rikkaks saada. Oluline on, et sellised muutused ei toimuks liiga kiiresti. Jätkusuutliku palgasurve tingimustes võivad mõned ettevõtted küll kaduda, kuid parema äriplaaniga ettevõtted suudavad vabanenud töötajad tootlikumale tööle värvata. Ehkki paljudele tööandjatele võib tunduda senine palgakasv liiga kiire, ei kinnita seda majandusstatistika. Vastasel juhul oleks kiirele palgatõusule järgnenud suur töötuse kasv. Eesti paistab aga endiselt silma kõrge tööhõive poolest. Kuna Eesti suurim vara on siinsed inimesed, ei saa me neid raisata madalapalgalistel ametikohtadel, mida võiks asendada tehnoloogia või odavam tööjõud mõnes teises riigis.
Allikas:SEB
