Euroopa Liidus on paljud valdkonnad rangelt reguleeritud ning see kehtib ka toiduainete nimetuste kohta. Praktikas ei ole aga kõik Eesti poodides müüdavad tooted nendele nõuetele alati vastanud. Seetõttu saatis Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) mitmetele lihatööstustele ja jaekettidele selgitava kirja, kus tuletati meelde, millised nimetused on Euroopa Komisjoni määruse järgi lubatud ning millised mitte.
Esialgu märgiti see kiri asutusesiseseks kasutamiseks ja salastati viieks aastaks. Hiljem tunnistas PTA, et tegemist oli eksitusega ning piirang eemaldati. Avalikkusele selgitati ka, millistele probleemidele täpsemalt tähelepanu juhiti.
PTA esindaja sõnul kehtivad Euroopa Liidus kodulinnuliha turustamisele ühtsed reeglid, mis on paika pandud määrusega (EÜ) nr 543/2008. See puudutab nii kanade, kalkunite, partide kui ka teiste kodulindude liha müüki värske või külmutatud kujul. Määruse eesmärk on tagada selged ja ühtsed tingimused kogu turul ning vältida tarbijate eksitamist.
Oluline osa sellest regulatsioonist puudutab toodete märgistust. Tarbija peab saama pakendilt selgelt aru, mida ta ostab. Näiteks on oluline, et värskele linnulihale ei lisataks vett ilma, et see oleks pakendil kirjas. Kuna linnuliha seob loomulikult hästi vett, ei pruugi tarbija ilma märgistuseta seda ise märgata.
Samas ei ole kõik veega seotud juhtumid probleemsed. Näiteks õrnsoolatud broileri rinnafilee võib sisaldada lisatud soolvett, mis muudab toote odavamaks ja suurendab selle kaalu. Kui see info on pakendil selgelt välja toodud, ei peeta seda tarbija eksitamiseks.
PTA jälgib, et turul olev linnuliha vastaks kehtestatud veesisalduse piirnormidele. Selleks peavad tootjad regulaarselt oma toodetest proove võtma ja laskma neid laboris analüüsida. Vajadusel sekkub amet, kui normidest ei peeta kinni.
Üks sagedasemaid eksitusi puudutab aga sõnade „kana“ ja „broiler“ kasutamist. Need ei tähenda sama asja. Broiler on noor lihakana, kelle rinnak ei ole veel luustunud ning kes jõuab tapaküpsuseni tavaliselt umbes kaheksa nädalaga. Kana seevastu on vanem lind, kelle rinnak on juba luustunud ning kes on enamasti olnud munakana.
Just seetõttu on ka liha omadused erinevad. Kana liha on tavaliselt sitkem ja sobib pigem keetmiseks või hautamiseks, samas kui broileri liha on pehmem ja sobib paremini praadimiseks või grillimiseks. Sellest tulenevalt peab ka pakendil kasutama õiget nimetust.
Kui pakendil kasutatakse sõna „kana“, võib see jätta mulje, et tegemist on vanema linnu lihaga, kuigi tegelikult müüakse sageli broilerit. Seetõttu peetakse näiteks nimetust „ahjukana“ eksitavaks ning korrektsem oleks kasutada terminit „ahjubroiler“.
Probleeme esineb ka lihatükkide nimetustega. Määruse järgi võib sõna „filee“ kasutada ainult rinnaliha kohta. See tähendab, et sellised nimetused nagu „broilerifilee“, „kanafilee“ või „kalkuni kintsufilee“ ei ole tegelikult korrektsed. Näiteks kalkuni puhul tuleks kasutada nimetust „kintsuliha“, mitte „kintsufilee“.
Tootjate sõnul mängib siin rolli ka igapäevane kõnekeel, kus inimesed on harjunud ütlema „kana“, kuigi tegelikult mõeldakse broilerit. Samas peavad tootjad järgima seadust ning kasutama täpseid ja korrektseid nimetusi.
Lisaks rõhutatakse, et veesisaldus on teema, millele peaks lihaturul rohkem tähelepanu pöörama. On esinenud juhtumeid, kus sulatatud linnuliha sisaldab tavapärasest rohkem vett, mis viitab võimalikele probleemidele tootmisprotsessis.
Kokkuvõttes on Euroopa Liidu reeglite eesmärk kaitsta tarbijat ja tagada läbipaistev info toodete kohta. Selge ja korrektne märgistus aitab vältida eksitamist ning annab ostjale võimaluse teha teadlikke valikuid.
Loe teisi uudiseid SIIT
