Petmine pole pelgalt moraalne eksimus või südameasi – see on ka neuroloogiline muutus. Uus uuring näitab, et petmine mõjutab otseselt aju ehitust ja toimimist, muutes seda viisil, mis võib vähendada empaatiat ja suurendada enesekeskset käitumist. Kui inimene petab, aktiveerub ajus nn “tasusüsteem” – dopamiini vabanemine tekitab hetkelise rahulolu ja adrenaliinilaksu, mis meenutab sõltuvust. See sama mehhanism, mis juhib hasartmängureid ja riskikäitumist, hakkab ka petja ajus tööle, luues korduva mustri, kus petmine võib muutuda harjumuseks.
Veelgi traagilisem on see, et iga kord, kui inimene valetab või reedab usaldust, ajus aktiveeruv amügdala – piirkond, mis vastutab süütunde ja hirmu eest – muutub aina vähem tundlikuks. Uuringud näitavad, et kui inimene kordab valetamist või truudusetust, väheneb amügdala reaktsioon järk-järgult. Teisisõnu, mida rohkem petetakse, seda vähem inimene seda üldse tunnetab või kahetseb. See on bioloogiline protsess, mis tuimastab südametunnistust ja tugevdab käitumismustrit.
Neuroteadlased märgivad ka, et petmisega seotud dopamiinilaks võib ajutiselt tõsta enesehinnangut ja luua petliku tunde võimust, vabadusest või kontrollist. Kuid sama mehhanism põhjustab hiljem tühjust, ärevust ja enesehävituslikke mõtteid, kui reaalsus järele jõuab. Aju premeerib petmist lühiajaliselt, kuid karistab inimest emotsionaalselt pikas plaanis – usalduse kaotus ja sisemine tasakaalutus jäävad alles.
Veel üks kurb joon on see, et petmise mõju ei piirdu ainult petjaga. Kui inimene reedab partnerit, käivitub ka ohvri ajus stressireaktsioon, mis mõjutab hormoonide tasakaalu ja võib põhjustada unetust, ärevust ning isegi füüsilisi sümptomeid. Mõlemad pooled saavad neuroloogilise haava – üks petmise kaudu, teine reetmise tõttu.
Petmine muudab aju, sest see õpetab sellele, et ausus pole vajalik ellujäämiseks. Sellepärast on kord petnud inimesel sageli lihtsam seda taas teha. Tõeline taastumine nõuab teadlikku tööd, ausat eneseanalüüsi ja pikaajalist empaatia taastamist, sest aju ei taastu iseenesest – seda tuleb uuesti “treenida” usaldust väärtustama.
Petmise traagika pole ainult purunenud südames, vaid ka selles, kuidas see vaikselt, kuid sügavalt ümber kirjutab inimese moraalse ja emotsionaalse tuuma.
