Viimasel ajal on taas sagenenud postitused, kus inimestele demonstreeritakse joogivee elektrolüüsi protsessi ning kui vesi muutub selle käigus häguseks, järeldatakse, et see on tegelikult joogiks kõlbmatu. Selliste videotega kaasneb reeglina müügijutt, kus tervisehädade vältimiseks soovitatakse osta filtreid, mida müüb see sama ettevõte, mis toodab ka neid erinevaid hirmutavaid videolõike.
Ühes Terviseametini jõudnud videos näidatakse hägust veega täidetud klaasi ning öeldakse, et video postitaja ema on aastaid sellist vett joonud ja “sealt kõik need kroonilised hädad alguse saavadki”. Seejärel valatakse veeklaas puhast kraanivett täis, pannakse tööle elektrolüüser ning väidetakse: “Elektrolüüs lahutab vee molekulist kõik osakesed, mis seal on ja toob need esile. Ja sade, sodi ja mikroorganismid tulevad siis pinnale.” Loomulikult muutub ka äsja klaasi lastud vesi häguseks, sest niiviisi tavalise kraaniveega juhtubki, kui seda elektrolüüsiga mõjutada. Aga see ei takista video autorit tegemast järeldusi, justkui oleks tegemist saastunud ja joogiks kõlbmatu veega.
Terviseamet hoiatab, et tegemist on eksitavate ja valeväiteid sisaldavate videotega! Eesti joogivee kvaliteet on pideva kontrolli all ning joogiks kõlbulik.
Elektrolüüsi abil joogivee “testimine” ei näita tegelikku reostust, vaid selline on reaktsioon vee mineraalidele. Värvi muutumine tuleneb peamiselt elektroodide korrosioonist, mitte vees leiduvatest ohtlikest ainetest.
Elektrolüüs lagundab vee molekuli (H₂O) vesinikuks (H₂) ja hapnikuks (O₂), kuid ei suuda tuvastada konkreetseid saasteaineid (nt raskmetalle, baktereid).
Tekkinud hüdroksiidid (OH⁻) ja kloor (Cl₂) reageerivad elektroodide metalliga (tavaliselt raud või alumiinium), moodustades tumedat tooni sadet (nt Fe(OH)₃).
Destilleeritud vesi jääb elektrolüüsil selgeks, sest sel puuduvad juhid (soolad või mineraalid).
Mineraalveed ja kraanivesi muutuvad elektrolüüsil tumedamaks, kuid see on seotud loomuliku mineraalsisaldusega, mitte saasteainetega.
Tõelised saasteained (nt PCB-d, pestitsiidid, raskemetallid) ei reageeri elektrolüüsiga nähtavalt – nende tuvastamiseks on vaja laborianalüüse.
Vees levivad haigustekitajad, näiteks E. coli ei põhjusta elektrolüüsi tagajärjel värvi muutust.
Ka keskkonnateadlane Erik Puura on levivate “koduvideote” teemal sõna võtnud. Puura kirjutab, et Hiinast ostetud elektrolüüseritega lõhutakse vett ning toimuvate reaktsioonide värvuste järgi järeldatakse ekslikult, et vees on ohtlikud ained. Tegelikult aga muudetakse ülikiiresti (vees lahustunud) elementide oksüdatsiooniastmeid ning osaliselt ka elektroodide materjali kaasabil tekib näiteks roheline või must sade, mille alusel ei saa teha mingeid otseseid järeldusi joogivee kvaliteedi suhtes. Katsete läbiviijad väidavad, et need ained olid vees juba olemas – ei olnud, need tekkisid vee koostise lõhkumise tulemusena.
Loe Erik Puura pikemat postitust siit: https://tinyurl.com/mvxhcce8
