Hiired ja rotid on kõige levinumad närilised, keda tõrjutakse majapidamistes, ettevõtetes ja tööstustes. Nad saastavad toiduaineid ning kahjustavad hoonete konstruktsioone, inimeste ja koduloomade tervist. Terviseamet toob välja erinevad võimalused näriliste tõrjumiseks.
Närilised võivad kanda edasi erinevaid haiguseid ja parasiite, näiteks leptospiroos, salmonelloos, puugid, lestad ja kirbud, mis võivad edasi kanduda saastunud pindade või toiduainetega. Majapidamised pakuvad närilistele soodsaid tingimusi ellujäämiseks ja paljunemiseks, mistõttu võivad nad kodudes ja ettevõtetes tekitada palju pahameelt.
Ennetavad meetmed
Näriliste poolt tekitatud kahjude vältimiseks on oluline hoida puhtust, eemaldada toiduallikad ning takistada näriliste pääsu hoonesse.
Selleks tasub:
- Sulgeda avad, mida närilised saavad kasutada hoonesse sisenemiseks. Avade sulgemiseks saab kasutada ka piisavalt tihedat traatvõrku. Hiir võib hoonesse siseneda sõrmelaiuse ava kaudu.
- Veenduda, et närilised ei saaks siseneda hoonesse ülevaltpoolt, kasutades näiteks kaableid, torusid või ronitaimi.
- Hoida toiduaineid (sh lemmikloomade toit) suletud anumates ning eemaldada maha pudenenud toidujäätmed.
- Hoida hoonete ümbruses puhtust. Närilised võivad varjuda näiteks laudade või lehtede kuhja.
- Kasutada jäätmete kogumiseks kaanega konteinerit.
- Hoida lindude toitmisalal puhtust ja eelistada toidumaju, kuhu närilised ei pääse.
Tõrje lõksudega
Kui ennetavad meetmed ei toimi, on soovitav enne keemiliste vahendite kasutamist püüda närilisi lõksudega, mis on kõige ohutum valik inimesele ja keskkonnale. Lõksud tuleb asetada selliselt, et need ei ohustaks lapsi ega lemmikloomi. Mõned lõksud on koheselt surmavad, teised jätavad lõksu sattunud looma ellu. Eristatakse mehaanilisi, elektrilisi ja digitaalseid lõkse.
Soovitav on kasutada koheselt surmavaid lõkse, sest eluslõksude kasutamisel tuleb inimesel näriline kiirelt surmata, et vältida looma piinlemist. Nende vabadusse tagasilaskmine ei ole mõttekas. Lõkse tuleb kontrollida ja tühjendada regulaarselt, et teistel närilistel ei tekiks lõksu suhtes võõristust ja tõrje oleks tõhus.
Lõksud tuleb asetada näriliste käiguteedele, näiteks seina äärde, mööbli alla. Meelitava söödana võib kasutada pähklivõid, juustu või peekonitükke. Näriliste harjumiseks lõksuga tuleks vähemalt kolm päeva kasutada sööta aktiveerimata lõksus, seejärel aktiveerida lõks ja jälgida, et sööt oleks kogu aeg olemas. Rottide puhul on see eriti oluline, sest nad on uute asjade suhtes ettevaatlikumad.
Ka surnud närilisega kokkupuutel on oht haiguste ja parasiitide edasi kandumiseks, seetõttu ei tohi neid katsuda paljakäsi ning nad tuleb asetada kahekordsesse kilekotti ning teisaldada olmeprügina kaanega kaetud konteineris.
Keemiline tõrje
Kui teised meetodid ei ole mõjunud saab tõrjeks kasutada näriliste mürki ehk rodentitsiidi. Eristatakse antikoagulantseid rodentitsiide ja muu toimega keemilisi rodentitsiide.
Enamik Eestis kättesaadavaid näriliste mürke on antikoagulandid, milles sisalduv toimeaine (brodifaakum, bromadioloon, difenaakum, difetialoon või flokumafeen) takistab organismis K-vitamiini sünteesi. Selle tagajärjel veri ei hüübi ja näriline sureb sisemise verejooksu tõttu 3-10 päeva jooksul pärast mürgi tarbimist. Sellised mürgid on kättesaadavad mürksöödana, kas viljateradena, pelletitena, pastana, geelina või plokina.
Mürksööta ei tohi pidevalt kasutada. Kui 35 päeva jooksul ei ole rodentitsiidi mõju märgata, tuleb ühendust võtta kahjulike organismide tõrje teenuse osutajaga, kes saavad kasutada ka näriliste mürke, mis sisaldavad teistsuguse toimega toimeaineid (Eestis: alfakloraloos, süsinikdioksiid ja kolekaltsiferool ehk D3-vitamiin).
Kasutusjuhiste järgimisel on rodentitsiidi kasutamine ohutu
Rodentitsiidid on biotsiidid ja iga kord enne nende kasutamist tuleb lugeda etiketti ja järgida kõiki juhiseid. Kindlasti tuleb juba näriliste mürgi soetamisel jälgida, et antud toode sobiks plaanitavaks kasutuseks. Koduseks tõrjeks on soovitav osta vaid kohe vajaminev kogus ning mitte hoiustada suuremat hulka.
Tavatarbijad tohivad kasutada ainult neile kasutamiseks ettenähtud biotsiide. Lubatud kasutusala, juhised, Terviseameti antud loa number ja muu asjakohane teave on toodud pakendil.
Tulemuslikuks tõrjeks on oluline kinni pidada kasutusjuhistest. Mürksööta ei ole lubatud asetada lahtiselt, selle asemel tuleb kasutada muukimiskindlaid söödamaju. Surnud närilised tuleb kokku korjata kasutades käte kaitseks kilekotti, kaitsekindaid või tange ning nad tuleb asetada kahekordsesse kilekotti ja teisaldada olmeprügina kaanega kaetud konteineris. Kui närilisi ei ole enam märgata, tuleb ülejäänud näriliste mürk eemaldada ja käidelda ohtlike jäätmetena.
Kokkupuude rodentitsiididega
Näriliste mürgid on ohtlikud ka inimestele – eriti lastele, kuid samuti võivad ohtu sattuda loomad ja linnud. Mürgistused juhtuvad enamasti suu või naha kaudu. Mürksööda käitlemisel tuleb olla ettevaatlik, kanda kaitsekindaid ning kasutada muukimiskindlaid söödamaju. Näriliste mürgid sisaldavad kibeainet, et takistada lastel nende söömist. Rodentitsiidid tuleb paigaldada lastele kättesaadamatusse kohta.
Samuti tuleb jälgida, et mürksööta ei saaks kätte loomad ega linnud. Nende puhul on ohuks ka rodentitsiidi tarbinud närilise söömine ehk teisene mürgistus. Soomes on rodentitsiidide jääke leitud näiteks kakkudes, varestes ja rebastes. Enamik rodentitsiide on väga püsivad ained, mis lagunevad keskkonnas aeglaselt.
Kui on näriliste mürgist põhjustatud mürgistuse kahtlus, võta koheselt ühendust mürgistusteabekeskusega telefonil 16662 (https://www.16662.ee/et) või arstiga ning hoida pakend käepärast.
Kui lemmikloom on söönud näriliste mürki või mürgitatud närilist, võta koheselt ühendust loomaarstiga.
