Vahendame Teet Kalmuse arvamust/artiklit
Tänane ülevaade Ukrainaga seotud sündmustest (18.03).
Ukraina sõja osas olid minu jaoks eile väga märgilised arengud. Täiesti ootamatult kerkis pildile riik nimega Usbekistan, kelle tegemistega polnud ka mina ausaltöeldes kursis. Nimelt andsid nad teada, et toetavad Ukraina territoriaalset terviklikkust ning et see sõda tuleks ära lõpetada. Nii jõuline sõnum riigilt, kes on majandussidemete tõttu tugevalt seotud Venemaaga, tõsi, Euraasia Majandusühenduses peatas ta oma liikmelisuse aastal 2008. Diplomaatia on peen mäng ja ma isiklikult olen täiesti kindel, et antud juhul on Usbekistani roll olla sõnumi edastaja.
Aga kelle oma siis. Siin on kaks varianti. Kõige reaalsem on sõnum maailma suurima rahvastikuga riigilt, kes eile tegi sellise sammu, et nende suursaadik Ukrainas esines sõnumiga, mille sõnum ei jäta väga palju ruumi mitmetimõistmiseks – nad tahavad sõja kiiret lõpetamist ning Ukraina territoriaalne terviklikkus on ka nende poolt tihti kasutatav sõna. Mina loen siit välja väga selge sõnumi Venemaale – see sõda tuleb lõpetada ja nii, et need nn vabariigid on Ukraina koosseisus, küll mingi eristaatusega, aga ikkagi. Usbekistan võib olla selles kontekstis nö sõnumi võimendaja rollis. Väiksema tõenäosusega on see samm seotud Venemaa endaga, et valmistada Venemaa elanikke ette võimalikuks nende territooriumite kaotamiseks. Kuitahes Ukraina partioot ma ka ei ole, siis Krimmi osas on mul raske ette näha, et Putini valitsemise ajal võiks selle loovutamine Ukrainale kõne alla tulla. See on realiteet.
Selline Hiina selge sõnum oli loomulikult Venemaa juhtkonnale suureks löögiks. Selles kontekstis on Lukašenko poolne ähvardamine tuumarelvaga (läbi vihje Jaapanile) või ekspresident Medvedjevi ähvardused lääne suunal täiesti tähtsusetud. Kuuldavasti oli Hiina jaoks olnud viimaseks piisaks kannatuse karikasse Mariupolis teatrihoone pommitamine, kus oli peidus palju inimesi. Ehk siis Venemaa tahtis ukrainlasi ja eurooplasi hirmutada, aga saavutas vastupidise efekti. Antud kontekstis on huvitav märkida, et Mariupoli pommitamist jälgis kohapeal Hiina ajakirjanik, kes aga kindlasti täidab seal paralleelselt ka teisi ülesandeid, nii et Hiinal on info olemas otse sündmuskohalt.
Ega Putinil enam häid variante ei ole, sest oma tegevusega ületas ta ka Hiina valuläve, kes niigi oli pikalt kannatades vait olnud, aga kogu see nn kollektiivsele läänele vastuseismine Venemaa poolt oli rajatud arusaamisele, et Hiina on partner. Ei, Hiinal ei ole maailmas sõpru ja vaenlasi, on ainult Hiina riiklikud huvid ja kogu tegevus on sellest lähtuv, olles ettepoole suunatud aastakümnete pikkuse perspektiiviga. Nii et lähipäevil võib oodata huvitavaid arenguid läbirääkimiste osas. Tuumapommiga ähvardamine on selles kontekstis viimane asi, mida Hiina taluks.
Majandusest niipalju, et USA tuli vastu ning tasaarveldas külmutatud Venemaa keskpanga vahenditest Venemaa küllaltki väikese intressimakse (vähem kui 120 miljonit dollarit) kreeditoridele, seega Venemaa maksejõuetus hetkel päevakorral ei ole. Aga see oli nn hea tahte märk, mis edaspidiste maksete puhul ei pruugi toimida (need on juba oluliselt suuremad). Ehk siis USA demonstreeris selgelt, kelle võimuses on Venemaa maksejõuetuse väljakuulutamine. Kelle käes on võim. Ehk siis stiil, mis on Putinile väga hästi mõistetav.
Relvastus. Palju kõneainet on põhjustanud USA otsus anda Ukrainale 100 drooni Switchblade 300. AK uudistelindis ekraani allservas jooksis eestikeelne vaste “hulkurdroon”, aga minu arvates on parem “kamikadze-droon”, mis annab asjast parema arusaamise. Tegu on siis ultramoodsa relvastusega, mida on USA siiani usaldanud ainult Suurbritanniale. Ma saan aru, et esimene partii on nn proovipartii ja kui ukrainlased saavad nende relvadega kenasti hakkama, siis saadetakse neid juba tuhandetes, sest nad on odavad, sõjatehnika mõttes. Ameeriklased muuseas nimetavad seda drooni asemel sõnaga “missile”, sest see ei ole korduvkasutatav.
Switchblade 300 kaal on 2,7 kg ja lennukaugus 10 kilomeetrit, õhuspüsimise aeg 10 minutit. Võimalik juhtida nii puldist kui programmeerida nii, et kamikadze-droon leiab ise sobiva sihtmärgi ja hävitab selle. Avastada seda lennuvahendit on ülimalt keeruline ning ka sellisel juhul on lennuvahendil vastumeetmed olemas. Seda lastakse õhku torust ning sõdur jõuab probleemideta komplekti kaasas kanda. Lõhkevõimsus vastab 40mm granaadile ning plahvatusjõud on suunatud ettepoole. Täiesti piisav, et teha töökõlbamatuks õhutõrjevahendid, raketiheitjad, suurtükid, sõdureid vedavad soomustamata veoautod. Hirmuäratav relv, mis on eriti efektiivne just sellises sõjas, mida viib läbi Ukraina armee. Sõna “rasputitsa” on Venemaa armeel juba hästi selge (võib vaadata videot, kus neli Kantemirovi diviis tanki mudasse kinni jäävad ja hüljatakse), nüüd lisandub sinna “zeljonka” ehk siis puude lehteminek, mis võimaldab palju paremini Venemaa väeüksustele ligemale hiilida. Kui neid relvi oleks Ukraina armee ja territoriaalkaitse käes tuhandeid, siis on see Venemaa jaoks õudus kuubis, sest ukrainlased on väga osavad. Näiteks Javelinidega on nad suutnud 112 lasuga hävitada keskmiselt 100 ühikut soomustehnikat, mis on ameeriklaste sõnul ülihea tulemus.
Mõned sõnad Ukraina armeest ja territoriaalkaitsest. Meil siin meedias jookseb ikka läbi, et miks osad meessoost ukrainlased on veel Eestis. Põhjus on selles, et Ukraina armee suurus on 260000 inimest ja nad ei saa hetkel rohkem soovijaid sinna võtta. Territoriaalkaitsega on ka nii, et kohad on täis ning igaühte sinna ei võeta ka. Siis ongi lisaks neile sadades tuhandetes neid, kes sõdida ei oska, aga mingi relva on hankinud. Siiani on nende kasutegur osutunud sõjategevuses väikeseks, aga neil on ka muid ülesandeid, mida täita. Ukrainlased on lääne liitlastele selgelt väljendanud, et meil ei ole inimeste puudust, on relvade puudus.
Kuigi Putin üritab igati välja näidata, et ta kontrollib olukorda ja kõik läheb tema jaoks plaani järgi, siis tegelikult on juba alanud süüdlaste otsimine. Koduaresti on pandud FSB kindral Beseda, kelle ülesanne oli Ukrainat ette valmistada selle kiireks äravallutamiseks. Arreteeriti Rusgvardia tähtsuselt teine inimene, sest selle Putinile otse alluva üksuse sooritused lahinguväljal on osutunud katastroofiliseks. Ette võeti ka Kadõrov, kes oli Putinile andnud lubaduse minna Ukrainasse, aga selle asemel tegi video kodumaalt, kus väitis ennast Ukrainas olema. Kui Venemaal põhjustab sõna “kadõrovlane” inimestes hirmu, siis ukrainlased vastupidi, kutsuvad neid kohalikku firmatoitu, ukraina seapekki maitsma. Koos tinagarneeringuga.
Lugesin ühte intervjuud Eesti meedias Garri Kasparoviga ja minu soe soovitus Eesti ajakirjanikele oleks Ukraina teemal vältida nii Kasparovit kui Hodorkovskit, sest nad ei ole kursis ei sündmustega Ukrainas ega ka viimaste majandusmeeleoludega Moskvas (vähemalt on selline tunne nende asju lugedes). Läbiv jutt on suurvenelik arusaam, et kui Venemaa armee toob oma väeüksuse meie piiridele, siis keegi meile appi ei tule. Milleks sellist asja levitada? Venemaa viimaste arengute kohta võite infot küsida näiteks Ekaterina Schulmannilt, kes ka praegustes oludes suudab ennast nauditavalt väljendada nii, et samas on kõik JOKK. Ja Ukrainas on samuti suurepäraseid analüütikuid, kes on väga informeeritud, sest nad on sündmuste keskel. Ma olen viimastel nädalatel vaadanud sadasid intervjuusid ning Kasparovi-Hodorkovski asjadele ma aega ei raiska, sest nad ketravad oma vana plaati kogu aeg, ajaraisk.
Kisub pikaks, kuigi võiksin veel ja veel kirjutada. Näiteks Azovi pataljonist. Aga las see jääda siis homseks.
Au Ukrainale! Allikas. Facebook: Teet Kalmus
