Tänane sõnum.
Me kardame oma elus raskeid hetki ega oska neis näha võimalust kasvada. Me ei mõista, et iga raskus on antud meile selleks, et kasvada tugevamaks, suuremaks ja teadlikumaks oma valikute suhtes, kuid eelkõige teadlikumaks iseendast! Rasked hetked on tõesti meie jaoks valusad või ebameeldivad ning vahel lausa hingematvad, kuid see ei pea tähendama, et nad on alati tingimata halvad. Valu meie sees võib motiveerida meid liikuma edasi ning nägema asju teisiti.
Keegi ei oota ega taha oma ellu raskusi. Meie alateadvus on niimoodi programmeeritud, ihates tunda vaid mõnu ja vältida valu. Just seetõttu on ka paljud valusad lapsepõlvemälestused kusagil sügaval peidus –parem on mitte mäletada. Lihtsam on unustada, eriata, tühistada ja eemalduda, kui kõike läbi kogeda ja vastu võtta.
Kui on valus, raske või keeruline, siis me elame ennast välja oma lähedaste peal ja just nende kõige olulisemate inimeste ees. Sest välises keskkonnas ei oleks see mõledav. Kuid tihti ei suuda me endale teadvustada, kui palju võib see teha haiget ka nendele ja muuta ka nende elu ja valikud keerulisemaks. Sellest kasvab välja mõistmatus ning oskamatus olukorda lahendada.
“Kui sa tahad maailma uuesti luua, vaata seda värskete silmadega”. Veedad
Kui me õpime oma elu, inimesi ja olukordi vaatama, nagu näeksime neid esimest korda, siis saame me endale uue mõistmise ja lahendame keerulisi hetki enda elus lihtsamini. Me võime oletada, et teame ja tunneme ennast, aga tegelikult oleme me midagi palju enamat, kui suudame ette kujutada ja tajuda. Rasketel hetkedel on meil võimalus mõista, et saame teha uusi valikuid ning luua sellega uut kvaliteeti oma elule.
Ole avatud ja lase muutused oma ellu. Luba valul – nii füüsilisel kui ka vaimsel – olla. Ära sõdi selle vastu. See läheb omal ajal ära. Luba teistel ennast armastada ning armasta end ka ise. Hellalt ja õrnalt. Ja usu, et kord tuleb päev, kus enam ei valuta ja taevas paistab jälle päike.
Valgust ja armastust,
Ruth
