Midrusk (mitrosk, miitrosk, mitruška) ehk midruskipäev on meil tuntud ainult Ida-Eestis. Selle pühitsemine on kujunenud üsna omanäoliseks pikaaegsete kultuurikontaktide tulemusel idapoolsete naabritega, sisaldades jooni nii läänemeresoome kui ka idaslaavi rahvaste kombestikust, vahendab Folklore.ee.
Päeva nimetus on ülekanne vene keelest ning kannab venelaste rahvakalendris vanemate laupäeva nimetust (vn. родительская суббота). Kuupäeva suhtes puudub üksmeel. Kõige sagedamini on midruskit väidetud olevat kolm nädalat pärast mihklipäeva, ent mihklipäeva nimetust võivad selles piirkonnas kanda nii 29. IX kui ka pokrov (1. X). Vene elanikkonna ülekaaluga külades on rohkem lähtutud vene tavadest ning päeva tähistatud laupäevasel päeval enne 26. X, seega on tegemist liikuva pühaga. Pärast 1918. a. kalendrireformi jäi midrusk koguni novembrikuusse. Need segadused on ilmselt olnud põhjuseks, et eestistuvates külades toimus midruski ülekandumine lähedalasuvale luteri kiriku usupuhastuspüha kuupäevale (31. X), kuigi päeva pühitsemisse see muutusi ei toonud.
Midruski põhisisuks on surnud esivanemate mälestamine. Tegemist on algselt täiesti kirikuvälise esivanemate kultusega, mis ehedamal kujul tuleb ilmsiks pärimusteadetes. Eestlastele ja teistele läänemeresoome rahvastele omane sügisene hingede vastuvõtt kodudes toimub siin midruski nime all. Seetõttu ongi midruskiks nimetatud ka muid surnute mälestamise päevi.
Peipsi-äärses Kuru külas ning Kuningakülas (Vai) on midrusk külapüha. Hilisemate aegade pärimusteadetes ongi aina kõnet kolm päeva kestvast suguvõsakokkutulekust rikkaliku kostitamise ning pidutsemisega, millest võttis osa kogu küla. Möödunud sajandi lõpu andmetest selgub, et peres valmistati paremaid toite ja kaeti söögilaud koju oodatavate surnute (vaimude) vastuvõtuks. Peitumist nähtavasti vajalikuks ei peetud, vaid võidi vaikselt veidi eemal istuda, kuni arvati nad söönud olevat. Seejärel võisid elavad sööma asuda. On märgitud, et midruskiks tapeti kukkesid, toidud valmistati juba eelmisel päeval.
Setud on niisama kui venelased toidu viinud omaste kalmudele. Rituaalsete toitude hulgas on nimetatud peale tavapäraste (kutja, keedetud munad, herned, viin) ka liha ja õlut. Surnute mälestamine on eelnevalt seotud kirikliku tseremooniaga. Ka vadjalased on vanemate laupäeval viinud toite esivanemate haudadele, kuid nende traditsioonis on kevadised surnute mälestuspäevad olulisemad. Karjalaste kombestikus on taas märgata konsolideerumistendentsi: toite viidi omaste haudadele, kuid kadunukesi oodati ka koju sööma.
Aastajaotuse, põllutööde ning suviliste tööaja lõpu tähisena on midruskil mõningat kaalu olnud Iis külas, kus sugukondliku kokkukuuluvuse tunne sel päeval eriti tugevalt avaldus.
Allikas: Folklore.ee
