Tartu rahu, 2. veebruar 1920
Rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti pärast keerulisi läbirääkimisi 2. veebruaril 1920 Tartus. Leping lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja ning oli esimeseks suureks saavutuseks noore Eesti riigi välissuhtluses. Leping määras ära Eesti idapiiri ning selles tunnustas Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks Eesti Vabariigi iseseisvust. Samuti avas see Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina. Lepingu ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
Jaan Poska: “Tänane päev on Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel kõige tähtsam, sest täna esimest korda määrab Eesti ise lõplikult oma rahva tulevase saatuse.”
- Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI 1922. aastal.
- Leping koosnes 20 artiklist ja sisaldas peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlesid piiri-, julgeoleku-, majandus- sotsiaal- ja liikluspoliitikat.
- Läbirääkimiste tulemusena lõppes sõjategevus tegelikult juba enne lepingu allkirjastamist. Relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30, mil jõustus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu. Näitamaks selle päeva olulisust ja austamaks Eesti iseseisvuse eest võidelnuid, hakati Eestis 3. jaanuaril tähistama Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevana.
- Lepingu järgi tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes vabatahtlikult “igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Tartu rahu oli ühtlasi esimene Nõukogude valitsust tunnustanud rahvusvaheline akt. Riikide vahel seati sisse diplomaatilised suhted.
- Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks sellisena, et Eestile kuulusid ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Sellisel kujul püsis piir 1940. aastani.
- Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud vara ning Eesti sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla.
- Rahulepingu järgi oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda. Lepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast (Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast).
- Eesti poolt kirjutasid rahulepingule alla Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman ja kindralmajor Jaan Soots. Venemaa poolt andsid allkirja Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Kolleegiumi liige Issidor Gukovski.
- Eesti rahuleping Nõukogude Venemaaga oli esimene rahvusvaheline akt, kus kasutati sõnaselgelt rahvuse enesemääramise mõistet. Nii Tartu rahuleping kui selle eeskujul sõnastatud lepingud Venemaa ja tema teiste läänenaabritega (Leedu, Läti, Soome ja Poola) kujutasid enesest seetõttu olulist sammu rahvaste enesemääramisõiguse saamisel rahvusvahelise õiguse osaks.
- Olgugi et juba enne Tartu rahulepingut olid meil mitmete riikidega diplomaatilised suhted de facto, siis pärast seda sai Eesti ametlikult võtta sisse oma koha rahvusvahelises kogukonnas. Tartu rahulepingu sõlmimine 2. veebruaril 1920 ja Vabadussõja lõpp avas Eestile tee laialdasele rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina.
Tartu rahuleping oli kaasaegsetele eelkõige rahu leping, mis lõpetas I Maailmasõja puhkemisest kestnud sõjategevuse.
Eesti delegatsiooni sekretäri William Tomingase mälestustest teame, kuidas Tartu rahulepingu delegatsiooni Tallinnas pidulikult vastu võeti. Paljud, kes olid tänavatele tervitama tulnud, võtsid rahulepingu sõlmijate ees vaatamata talvekülmale mütsi maha.
Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska meenutab, et temale olid suurimaks tunnustuseks selle töö eest ühe tänava ääres seisnud naisterahva sõnad, kui see naine tegi ristimärgi ja ütles „Te päästsite me pojad“…