12. aprill 1968 oli reedene päev. Ema Elvi viib hommikul oma kaheksa-aastase tütre Rataskaevu tänavale spordikooli. Pärastlõunal ootasid teda koolitunnid, kuid tüdruk ei jõudnud tagasi ei Mustamäele koju ega kooli.
«Olen kindel, et Dagmariga on midagi juhtunud,» kirjutas ema oma avalduses Tallinna Keskrajooni III miilitsajaoskonna ülemale. «Dagmar on väga distsiplineeritud ja korralik. Ta ei lähe kunagi kusagile ilma loata, ta on võõrastega arglik.»
Järgmisel õhtul ilmub esmakordselt eestlaste teleekraanidele teade «Tähelepanuks kõigile!». Kriminaaljälituse töötaja Rein Küttim edastas avalikkusele palve lapse leidmiseks. Näidati Dagmari fotot, paluti pealtnägijatel endast teada anda. See oli esimene kord, kui Nõukogude Eestis sel viisil kurjategija tabamiseks avalikkuse abi kaasati.
Õige pea andiski endast teada üks tunnistaja. Proua Leili rääkis, et nägi Dagmari fotot ning tundis tüdruku ära. Ta oli Dagmarit näinud enne kella 11 Võidu (praeguse Vabaduse) väljakul bussi number 7 peatuses. «Ootasin ka bussi ja vaatasin kella,» rääkis tunnistaja. «Samas, minu lähedal seisis see tütarlaps.
Mu tähelepanu köitis see, et ta oli väga kena ja korralikult riides. Tal oli seljas tumeroheline heleda kraega mantel, peas kirju kootud müts ja jalas punased valgete rantidega kummisäärikud. Üks mees seisis tema vastas ja rääkis temaga. Kuulsin lapse vastust: «Nüüd, kui lähen koju, ütlen emale, et täna on ilusam ja soojem ilm.»»
Loe edasi SIIT
Allikas. Elu24.ee
