Tallinna üks tuntumaid ja pikaealisemaid ööklubisid Cafe Amigo sulgeb tänavu veebruaris lõplikult uksed. Pealinna ööelu lahutamatu osa on tegutsenud järjepidevalt 32 aastat, kuid klubi praeguse juhi sõnul ei suutnud Amigo enam uue põlvkonna pidulisi enda juurde tuua ning majanduslikult ei olnud jätkamine enam võimalik.
Cafe Amigo oli 1990. aastate keskel midagi enamat kui lihtsalt ööklubi. 1995. aastal oli see sedavõrd märgiline koht, et ETV tootis seal filmitud meelelahutussarja „Cafe Amigo“, mis viis televaatajad otse klubi melusse. Saates näidati moeetendusi, vestlusi muusikutega ning loomulikult ka tollaste suurte staaride ülesastumisi. Amigo oli koht, kus kohtusid muusika, mood ja värskelt vabanenud Eesti ööelu.
Rohkem kui 30 aastat hiljem on olukord aga hoopis teine. Klubi külastajate arv on aasta-aastalt vähenenud ning pikalt kaalutud otsus tuli lõpuks langetada. Cafe Amigo juhi Tarmo Õmbluse sõnul ei ole tegu emotsionaalse, vaid kainelt majandusliku otsusega.
Tema sõnul ei tulnud numbrid enam kokku ning pidev peale maksmine ei olnud jätkusuutlik. Kui jõuad nulli lähedale ja näed, et trend ei parane, vaid langeb edasi, ei ole mõtet silmi kinni pigistada ja edasi venitada. Külastajaid käib lihtsalt liiga vähe, et klubi üleval pidada.
Amigo sulgemine ei tähenda aga, et inimesed oleksid kaotanud huvi muusika, tantsu ja pidude vastu. Pigem on muutunud viisid, kuidas ja kus pidutsetakse. Pikaaegne DJ ja raadiosaatejuht Kristjan Hirmo leiab, et ööelu ei ole kadunud, vaid killustunud.
Tema sõnul on noortel täna oma maailm ja oma kohad. Peod toimuvad sõprade juures, korraldatakse ise üritusi ning ollakse ise DJ-d. Samal ajal on täiskasvanud publikule tekkinud rohkelt pop-up sündmusi ja suurema formaadiga üritusi, näiteks Kultuurikatlas, Noblessneris või lauluväljakul. Kui Eestisse tulevad esinema maailmakuulsad nimed nagu David Guetta või Armin van Buuren, kogunevad kümned tuhanded inimesed. See näitab, et huvi tantsumuusika ja pidude vastu ei ole kuhugi kadunud, lihtsalt ajad ja vormid on muutunud.
Hirmo sõnul mõjub Cafe Amigo sulgemine eriti valusalt seetõttu, et Eesti klubikultuur on niigi habras. Erinevalt Helsingist või Stockholmist, kus legendaarseid klubisid on tegutsenud 50–60 aastat, ei ole Eestis sellist järjepidevat klubikultuuri kunagi tekkinud. 1990. aastatel tuli vabadus koos suure õhinaga ja võeti vastu kõik, mida pakuti. Täna on selles kõiges ka omajagu nostalgiat, kuid Hirmo hinnangul ei ole mõtet jääda leinama aega, mis paratamatult tagasi ei tule.
Kui „Aktuaalne kaamera“ Cafe Amigot külastas, ei jätnud klubi sugugi muljet tühjast ja mahajäetust paigast. Tantsuplats oli rahvast täis ning külastajad kinnitasid, et tullakse hea muusika ja erilise õhkkonna pärast. Mõne jaoks oli see esimene kord Amigot külastada, teised nimetasid seda peaaegu oma teiseks koduks. Paljude sõnul on kahju, et selline koht kinni pannakse, sest Amigol on oma nägu ja hing.
Ka klubi tulevik ei ole juhi sõnul päris lõplikult lukus. Lava ja baare ei lammutata kohe ning Õmblus ei välista, et Amigo võib ühel päeval uuel kujul naasta. Ta võrdles olukorda fööniksiga, kes tõuseb tuhast, kui aeg ja olud selleks küpsed on.
Cafe Amigo sulgemine märgib ühe ajastu lõppu Tallinna ööelus. See on lugu muutuvatest põlvkondadest, harjumustest ja linnakultuurist, kus nostalgia põrkub paratamatult uute aegadega. Kas Amigo sünnib kunagi uuesti, näitab aeg.
