Tiina (39) on segaduses, kurb ja jahmunud. Ta sai hiljuti teada, et tema abikaasal Matil (nimi muudetud) on kunagisest üheöösuhtest 10aastane poeg.
“Sel ajal elasime juba ammu koos ja tegime isegi juba pulmaplaane,” meenutab naine. “See info lõi parajalt jalad alt ja nüüd ei tea üldse, kuidas selle teadmisega edasi elada.”
Tiina ja Mati peres kasvab kaks väikest poissi vanuses 6 ja 8. “Nüüd siis saime teada, et neil on enam-vähem nendevanune poolvend,” ohkab Tiina. “Teada sain mina sellest nii, et ükskord hilisel õhtutunnil ütles Mati mulle, et me peame rääkima. Tal oli selline tõsine nägu peas, et mul jooksid kohe kõikvõimalikud stsenaariumid peast läbi: äkki ta on raskesti haige? Äkki on tal mingid suured võlad kaelas? Äkki tal on armuke, kelle pärast ta tahab mind nüüd maha jätta? Ükski nendest ei vastanud küll tõele, kuid ülimalt raputav oli uudis siiski. Mati rääkis, et temaga võttis ühendust üks naine, kelle sõnul on ta tema poja isa. Tegemist siis 10aastase poisiga. Tegin mõttes kohe oma peas arvutusi: me oleme Matiga koos olnud kaksteist aastat. Kümme-üksteist aastat tagasi olime minu meelest väga õnnelikud, elasime siis juba mõnda aega koos ning plaanisime pulmi. Ma ei suutnud uskuda, et midagi sel ajal võis juhtuda! Olin ääretult nördinud ja kurb, kui Mati kinnitas, et tegemist oli ühe tema sõbra poissmeesteõhtuga, mis lõppes baaris ja “läks veidike käest ära”. Jah, ma mäletan seda, kui ta seal õhtul käis, ja mäletan seda pulma. Seda, et midagi oleks kuidagi teistmoodi olnud, seda ma ei mäleta, et oleksin tajunud. See kõik rabas mind täielikult jalust.
Tahab isa tundma õppida
Küsisin jõuetult, et miks see naine nüüd, kümme aastat hiljem siis ühendust võttis, kui ta seni on vaikinud? Mati sõnul olevat asi poisis. Too olevat juba ammu väga tungivalt peale käinud, et soovib teada, kes on tema isa, ja teda siis tundma õppida. Nüüd siis lõpuks andis naine järele ja rääkis talle ära, kuidas lood on. Seepeale paluski poiss, et tema isaga ühendust võetaks. Ütles, et neil on õigus teineteist tunda.
Ma saan muidugi poisist aru. Loomulikult tunneb laps huvi oma juurte vastu ja tahab teada, kes on tema bioloogilised vanemad. Mees ütles, et on pikalt olnud selles asjas segaduses, kuid tunneb, et tema kohus oleks siiski lapsega kohtuda ja ta oma ellu vastu võtta. Laps pole ju milleski süüdi. Selles on tal õigus ja seda tunnen ka mina, et laps pole ju tõesti milleski süüdi. Kavatsen kindlasti temasse sõbralikult suhtuda.
Samas ei suuda ma asja ka nii võtta, et oi kui tore, meie poistel on nüüd suur vend, kellega mängida, ja meie peres on üks liige juures. Laps on ikkagi võhivõõras, me saime temast teada alles nüüd, kümme aastat pärast tema sündi.
Poisi emal on uus pere
Iseenesest ei tarvitse mul lapse ema suhtes vist mingit armukadedust tunda, kuna ma tean, et tal on olemas uus elukaaslane ja ka teine laps, mu mehe pojal on noorem õde. Samas, võõristust tema vastu tunnen ma ikkagi ja temaga ma tegelikult kohtuda küll ei sooviks. Mul on raske aktsepteerida asjaolu, et Mati mind temaga pettis, ehkki mees väidab, et oli siis purjus ja kahetseb juhtunut kogu südamest. Ja kinnitab, et rohkem pole iialgi midagi taolist juhtunud. Saan aru, et lugu juhtus juba kümme aastat tagasi ja tegemist oli ühekordse eksisammuga, eksimine pidi ju olema inimlik. Küsimus on selles, et ma ei tea, kas julgen teda enam uskuda ja usaldada… “
Allikas. https://www.nelli.ee/
