Kui sageli pöörduvad lapsendatud inimesed sotsiaalkindlustusameti poole sooviga oma päritolu kohta infot saada?
Avalduste arv päritoluandmete leidmiseks on aastate lõikes varieerunud, aga viimase viie aasta jooksul on meie poole pöördunud 335 oma päritolu kohta teavet otsivat inimest.
Meie poole pöörduvad nii inimesed, kellele on peres lapsendamisest varakult räägitud ja kes saavad oma päritolu otsimise teekonda vanematega avatult jagada, kui ka need, kes on sellest teada saanud näiteks naabritelt, sõbralt, tädilt või vanavanemalt, mitte oma vanematelt. On ka pöördumisi, kus inimesel on tekkinud kahtlus, kuid peres on sel teemal rääkimisest keeldutud.
Miks on oluline, et laps teaks, et ta on lapsendatud?
Päritolu teadmine on oluline osa identiteedist, mistõttu on tähtis lapsega ausalt lapsendamisest rääkida ja olla talle toeks ka siis, kui täiskasvanuna tekib soov ja valmisolek enda kohta rohkem teada saada.
Lapsendatu eest ei tohiks varjata, et ta on lapsendatud. Lapsendatule tuleb anda võimalus ise otsustada, kas ta soovib oma päritolu ja identiteedi kohta infot saada või mitte – see on tema õigus. Kui lapse eest tema perre tuleku lugu varjata, võetakse talt võimalus seda otsust üldse kaaluda. See ei ole lapsendatu suhtes aus ega õiglane.
Eestis ongi plaanis viia seadusesse muudatus, mis tagaks lapsendatule õiguse teada oma lapsendamise fakti.
Millega peab sel teekonnal arvestama?
Protsessiga alustades ja infot otsides ei tea me kunagi, kuhu välja jõuame: kas bioloogiline vanem on elus, kas ta on nõus oma nime avaldama ning kas ta on valmis lapsendatuga suhtlema või mitte. Seetõttu on oluline, et lapsendatu oleks nii vaimselt kui emotsionaalselt valmis ning tal oleks olemas lähedane inimene või koostöö mõne spetsialistiga, kellega oma tunnetest rääkida, sest teekond ei pruugi alati lõppeda nii, nagu südames loodeti.
Kas kõik otsingud lõppevad hästi?
Otsingute edukust ei saa alati üheselt mõõta. See, kas lõpp on positiivne või mitte, sõltub inimese enda tõlgendusest: see, mis on ühe jaoks positiivne, ei pruugi seda olla teise jaoks.
Igal aastal on meil lugusid, kus bioloogiline vanem on otsimise hetkeks surnud ja lapsendatul ei ole enam võimalust temaga rääkida. Samuti on juhtumeid, kus bioloogiline vanem ei ole valmis oma nime avaldama ega soovi suhtlusesse astuda. On ka olukordi, kus bioloogiline vanem on olnud valmis kontaktiks, kuid protsessi lõpus tunneb lapsendatu, et tema ise ei ole siiski veel valmis seda sammu astuma ja ühendust võtma.
Seetõttu on keeruline anda ühest hinnangut sellele, mis on kellegi jaoks positiivne lõpp.
Millised hirmud inimestel selle teemaga seoses on?
Tihti käivad päritolulugudega kaasas erinevad hirmud, mis takistavad sel teemal avatult rääkimast, päritoluotsinguga alustamast või oma andmeid avaldamast. Hirmud võivad olla nii vanematel, kes lapsendasid, lapsel, kes lapsendati, kui ka bioloogilisel vanemal, kes andis lapse lapsendada või kellelt võeti hooldusõigus kohtus ära ning kelle laps leidis seetõttu uue perekonna. Kardetakse süüdistusi, üksijäämist, perekonna hukkamõistu või perekonna purunemist.
On bioloogilisi vanemaid, kes ütlevad, et nad ei luba oma andmeid avaldada, kuna nad ei ole perekonnale oma saladust avanud ja kardavad, et neid ei mõisteta. On lapsendajaid, kes kardavad lapsendamisest rääkida ka siis, kui laps on täisealiseks saanud, sest saladust on nii kaua enda teada hoitud. On lapsendatuid, kes helistades tunnistavad, et ei taha rääkida oma perele soovist leida üles bioloogiline vanem, kuna nad ei taha, et teda kasvatanud vanemad tunneksid, nagu ta ei armastataks neid enam.
On olukordi, kus bioloogiline vanem on oma elus seisus, kus ta tunneb, et ainus viis lapsele paremat elu võimaldada on temast loobuda. Ja paraku on ka olukordi, kus lapse bioloogilisest perekonnast äravõtmise põhjused ei ole muutunud ning bioloogiline vanem ei tule ka täna oma eluga toime ega soovi seetõttu oma nime ja andmeid avaldada.
Seetõttu on oluline mõista kõiki osapooli ja võtta iga uut inimest, kes sellele teekonnale asub ja keda see puudutab, kui uut ja puhast lehte: inimest oma loo ja põhjustega. Mida avatumalt ja ausamalt räägime ühiskonnas lapsendamisest ja päritolust, seda suurem on tõenäosus, et suureneb ka lapsendatute hulk, kes ei pea elama teadmatuses, vaid saavad võimaluse ise otsustada, kas nad soovivad oma päritolu kohta rohkem teada või mitte.
Kuidas päritoluandmete otsimisega alustada?
Kui inimesel on tekkinud soov teada enda päritolu, võib ta helistada mulle numbril 51 903 792 või kirjutada elo.tenusaar@sotsiaalkindlustusamet.ee.
Mulle võib alati helistada – ka siis, kui soovitakse lihtsalt uurida, kuidas see protsess välja näeb. Meil on olnud ka selliseid päritoluandmete otsimisi, kus inimene ei soovigi kellegagi kontakti võtta, vaid saada lihtsalt kinnitust oma lapsendamise faktile ja teada, kas bioloogiline vanem on elus.
Kogu protsessi jooksul teeme me kõik sammud koostöös lapsendatuga, kes meie poole on pöördunud. Igal hetkel, kui tekib tunne, et soovitakse aeg maha võtta ja korraks veel mõelda, võime protsessi lõpetada.
Sotsiaalkindlustusameti kodulehel on olemas ka ülevaade, kuidas päritoluandmeid otsitakse.
Eestis on täiskasvanud lapsendatute kogukond, millega on kõigil täiskasvanud lapsendatutel võimalik liituda. Soovi selleks saab avaldada Facebooki grupi „Olen lapsendatud“ või MTÜ Oma Pere kaudu (+372 5689 0150 info@omapere.ee). Ainsaks tingimuseks on nõustuda kogukonna hea tavaga hoida heasoovlikku suhtumist ja lapsendatute vahel jagatava info konfidentsiaalsust.
Loe teisi uudiseid SIIT
