Üheksa kuud surnud olnud mees leiti jaanuaris oma Helsingi kodust mumifitseerunud olekus. Tegemist polnud üksi jäänud vanainimesega – vaid 38-aastase eluheidikuga.
Hukkunud mehe õde ütles, et tema vend kannatas nii ainete kuritarvitamise kui ka vaimse tervise probleemide käes. Ta oli varem oma perekonnaga suhted katkestanud ja kadunud. Sel juhul oli politsei ta tavaliselt kodust leidnud. Politsei ei saanud perele öelda, millises seisus ta leiti, kuna tegemist oli täisealise inimesega. Jaanuaris teatas politsei perele, et seekord leiti mees surnuna, vahendab Iltalehti.
Surma põhjus on veel selgitamisel, kuid esialgsetel andmetel suri mees aprillis. Surnukeha leidmine oleks võinud veelgi kauem aega võtta, kui tema korteris poleks tehtud remonti. Kui remondimeestel ei õnnestunud elanikuga ühendust saada, teatasid nad politseile.
Käisin korteris ja nägin, mis seisukorras see on. „Natuke hooletusse jäetud” on väga leebe väljend selle kohta, kuidas see seal välja nägi, rääkis õde venna kodus valitsenud kaose kohta.
Ta oli püüdnud oma venda aidata ja teda ravida, kuid tema nõuanded jäid kurtidele kõrvadele. Probleemid olid kestnud aastaid, kuid ta keeldus abist ainete kuritarvitamise ja vaimse tervise osas.
Ta kujutas ette, et kogu maailm on tema vastu. Ta ei saanud aru, et on haige ja arvas, et kõik teised on hullud, rääkis õde.
Nii narkoseadus kui ka vaimse tervise seadus sisaldavad sundravi käsitlevaid artikleid. Soomes tehakse ainete kuritarvitamise seaduse alusel väga vähe tahtest olenematu ravi otsuseid.
Praktikas on sunnimeetmete rakendamine ainuüksi joovastavate ainete tõttu äärmiselt keeruline ja need on lühiajalised, ütles Helsingi psühhiaatria- ja ainete kuritarvitamise teenistuse direktor Mikko Tamminen.
Täiskasvanu saab vaimse tervise seaduse alusel määrata tahtest olenemata psühhiaatriahaiglaravile vaid juhul, kui ta põeb vaimuhaigust, so psühhootilist haigust. See võib hõlmata ainete tarvitamist, kuid ravi vajamise otsus tehakse vaimuhaiguse põhjal.
Tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi alustamisel ei ole joove takistuseks, rõhutas Tamminen. Aurora psühhiaatriahaiglasse tuleb pidevalt rohkem või vähem joobes patsiente.
Tamminen täpsustab, et kuigi inimest, kelle psühhootiline seisund on põhjustatud narkootikumidest nagu amfetamiinid, ei saa hoida pikaajalisel sunniviisilisel ravil, võib ta siiski ravile võtta, sest käitumise kindlat põhjust ei saa teada enne, kui inimene on paranenud.
Siis on parem ravile minna. Muidugi võib olukord päeva jooksul muutuda. Kui joovastavate ainete mõju taandub, ei pruugi tahtest olenematuks raviks enam eeldusi olla.
Sundravi korral tuleb täita seaduse nõudeid. Isik peab olema psüühiliselt haige ja tema või teiste tervis või turvalisus peab olema haiguse tõttu ohus. Esimese hinnangu sundravi vajalikkuse kohta annab arst näiteks kiirabis. Kui arst teatab, et tingimused on täidetud ja olukord näib sundravi vajavat, võib inimese saata psühhiaatriahaiglasse, kus asja uuesti hinnatakse.
Kui inimene ise arsti vastuvõtule ei pöördu, on sundravi otsuse langetamine keeruline. Lähedased võivad pöörduda haige elukohajärgse omavalitsuse tervisekeskuse poole ja avaldada oma muret, kui kahtlustatakse, et selle põhjuseks on psühhoos või muu tõsine vaimse tervise probleem. Seejärel hindab sealne arst, kas olukorras tuleks kaaluda tahtest olenematut ravi.
Arst saab koostada vaatlusakti ja teha ametliku abipalve politseile, kes seejärel püüab isikut kätte saada ja vastavasse osakonda toimetada. Sealt edasi töötab skeem samamoodi nagu neil, kes ise arsti vastuvõtule tulevad.
Muidugi, kui olukord on akuutne, ja inimene on näiteks suitsiidne, võib kohe helistada hädaabinumbril 112, märgib Tamminen.
Hädaabinumbril helistades peab aga olema oht tõsine.
Kedagi ei määrata tahtest olenemata ravile kergekäeliselt, kuna tegemist on olulise sekkumisega isiku enesemääramisõigusesse. Ühe otsuse alusel saab patsienti hoida sundravil maksimaalselt kolm kuud. Seejärel tehakse uus järelevalveavaldus. Sundravi otsused tuleb kinnitada halduskohtus ning isikul on õigus edasi kaevata.
eestinen.fi
