Soome uus valitsusprogramm kohustab välja töötama viise, kuidas parandada välismaalastest vangide toimetamist kodumaale.
Justiitsministeerium on juba leidnud lihtsa lahenduse: küsida vangide endi käest, kas nad soovivad oma koduriigi vanglasse üleviimist, vahendab Helsingin Sanomat.
Välismaalastest vangide Soomest välja viimine on teema, mida maksumaksja eurode kokku hoidmiseks regulaarselt mainitakse.
„Arv on viimastel aastatel jäänud laias laastus samaks, umbes 500-600 vangi. Soomes on neid Põhjamaadest kõige vähem,” ütleb valitsuse nõunik Paulina Tallroth.
Statistikas on värskeim näitaja septembri algusest, 577 vangi. Neist 254 olid aga eeluurimisvangid, keda ei saa enne kohtuotsust üle viia.
Ühe vanglapäeva hind jääb hetkel 207 euro kanti.
Tallroth tuletab meelde, et lähtekoht on kõikjal maailmas sama: kui riigis mõistetakse karistus, viiakse karistus ka samas riigis täide.
Praegu viiakse vange üle teise riiki kolme lepingu alusel: Põhjamaade vahel, Euroopa Liidu piires ja lõpuks laiemalt Euroopa Nõukogu lepingu raames.
Rusikareegli järgi peab üleviimisel olema täidetud kolm tingimust: Soome peab seda tahtma, vang peab seda tahtma ja vastuvõttev riik peab sellega nõustuma.
„Kui riik ei ole nendesse lepingutesse kaasatud, on üleviimine keeruline. Üks selline riik on näiteks Iraak. Ja iraaklased on välisvangide statistika tipus,” ütleb Tallroth.
Siis on riike nagu Venemaa, kes ei võta oma kodanikke üldse vastu, kui nad seda ise ei küsi. Siis ei saa neid üle viia.
Nüüd on ministeerium mõelnud vangide endi käest küsida, kui karistuse kandmine algab.
„Võimalik, et kõik kinnipeetavad ei tea oma õigusi ega taotle seetõttu üleviimist. Teeme üleviimiste jaoks kõik endast oleneva,” ütleb Tallroth. Tema sõnul võib vang soovida üleviimist, kuid selle kohta pole ilmtingimata infot.
„Nüüd võiks reeglite järgi asja küsida kohe karistuse alguses. Kui vang soovib ja riik on vastuvõtlik, võib üleviimine alata,” märgib ta.
Tallroth märgib, et üleviimine on alati pikk protsess. Mida kaugemal riik asub, seda kauem üleviimine tavaliselt aega võtab. „Kirjavahetus on pikk ja täideviimise aeg kogu aeg jookseb.”
Praegu on üleviimise juhtumeid aastas umbes 80. Nende hulgas on vange, kes on juba vangistusega algust teinud, ja neid, kes seda veel ootavad.
Peamised sihtriigid on Põhjamaad, Balti riigid ja Holland, ütleb karistusameti üksuse juht Maria Kulmala.
Statistikas sisalduvad ka sundüleviimised. Nende all mõeldakse juhtumeid, kus karistus on piisavalt pikk ja on teada, et vangil on näiteks alaline elukoht koduriigis.
„Sundüleviimistel hinnatakse iga juhtumit eraldi ja vaadatakse alati süüdimõistetu üldist olukorda. Selle põhjal otsustatakse, kas tehakse ettepanek üleviimiseks. Lõpliku otsuse teeb vastuvõttev riik, mis tähendab, et neil on ka kaalutlusõigus,” ütleb Kulmala.
Tema sõnul võib üleviimisi enim aeglustada see, et kinnipeetaval on võimalus üleviimine edasi kaevata halduskohtusse, kus menetlemine võib võtta näiteks aasta. Seetõttu ei tasu väga lühikeste karistustega vange liigutada.
Rohkem kui pooltel Soomes karistuse saanud välismaalastest vangidel on vanglakaristuse pikkus üks kuni neli aastat. Peaaegu viiendikul on ees rohkem kui neli aastat. Neid on ülekaalukalt kõige rohkem süüdi mõistetud narkokuritegude eest.
Eestlased on rahvustest Soome vanglates esikohal. Siis tulevad rumeenlased ja iraaklased.
Kaalutud on ka teist efektiivsusvahendit: edaspidi lubatakse nii justiitsministril kui riigiteenistujatel igal võimalusel rahvusvaheliste läbirääkimiste laudades tõstatada vangide üleviimise protseduuride silumine ja kiirendamine.
