Alates eelmise, 2022. aasta aprillist elab soome mehe Matti Espoo kodus sõja eest põgenenud ukraina perekond. Ühist keelt on vähe, tahtmist aga palju enam.
Espoo ühepereelamu välisuks avaneb, kui sisse astub Matti.
- Matti, lähme sööme, kostab ülakorruselt Galina hääl ja pott koliseb.
Tänane lõunasöök on palaval päeval suurepärane maiuspala, külmsupp nimega okroška. Selles on muuhulgas kurk, muna, till ja kartul, vahendab MTV.
- Täiesti suurepärane toit suvel ja võib-olla parim supp, mida olen söönud, kiidab Matti.
Köögis ootab Mattit juba laua taga neljaliikmeline pere. Olukord tundub olevat nagu iga tavalise pere argipäev, kuid tegelikult on lugu ühise lõunasöögi taga kõike muud kui tavaline.
Oli 2022. aasta märtsi lõpp. Ukraina pere, isa Andrei (50), ema Galina (40) ning lapsed Nikita (14) ja Ilja (18) vajasid hädasti uut elamist.
Kui Venemaa tungis Ukrainasse, põgenes perekond kodulinnast Harkivist Helsingisse, kus pereisa Andrei oli juba paar kuud ehitusplatsil töötanud. Harkivisse jäämine ei tundunud valikuvõimalusena.
- Jooksime pidevalt mööda pommivarjendeid, poodidest sai toit otsa, me ei julgenud kodus olla. Kartsime iga hetk oma elu pärast, meenutab Galina pisarsilmil.
Elu oli kiiresti muutunud mugavast ja pingevabast olelusvõitluseks. Lisaks võidi toona 17-aastane Ilja kutsuda rindele võitlema.
- Viimane piisk karikasse oli see, kui Ilja tuli minu juurde ja ütles „ema, ma tahan elada”. Hakkasime mõtlema, kuidas välja pääseda, ütleb Galina.
Otsus tehti mõne tunniga. Galina ja poisid pakkisid kogu oma elu väikestesse seljakottidesse ja lahkusid kodust. Põgenemine sõjast räsitud riigist polnud lihtne. Kõigepealt mindi rahvast täis rongiga Harkivist Lvivi.
- Reis kestis 12 tundi. Väga kitsas oli, inimesed istusid teineteisel süles ja koridorides, räägib Nikita.
Pere liikmetest oli ainult pereisa varem käinud välismaal tööga seoses. Galina ja poisid polnud kunagi varem Euroopas käinud ja neil polnud isegi välispasse. Sõja ajal ei küsinud neid aga keegi.
- Lugesin bussis artikleid Soome kohta ja mõtlesin, millisesse riiki me teel olla võiks, räägib Galina.
Ukrainast Lvivist jõudis pere erinevate keerdkäikude kaudu Poola. Teel aitasid vabatahtlikud neid palju, pakkudes toitu ja majutust. Sõidu viimane etapp Varssavist Helsingisse kestis bussiga 1,5 päeva.
Andrei tuli Helsingisse perele vastu ja kõik neli jäid ajutiselt Helsingisse Kontulasse mehe töökorterisse. Märtsi lõpus oli aga korteri üürileping lõppemas, mistõttu tuli kiiresti uus kodu leida.
- Käisime ka vastuvõtukeskustes kohti vaatamas. Nentisime, et ilmselt peame sinna kolima, sest muid võimalusi peaaegu polnudki. Siis kuulsime ühest Facebooki grupist, kus soomlased pakkusid ukrainlastele oma kodudes tube, meenutab Andrei.
Perekond jättis oma teate gruppi ja märkis, et otsib tuba.
- See oli saatus. Matti nägi meie teadet ja vastas kohe. Olime ainsad, kellele ta kirjutas, ütleb Galina liigutatult.
Matti vanemad olid Karjalast evakueeritud, mistõttu soov sõja eest põgenenud ukrainlasi aidata oli tugev.
- Jäin paar aastat tagasi leseks ja mu täiskasvanud tütred elavad juba omaette. Mul on suur maja: kolm korrust ja seitse tuba. Arvasin, et seda võiks laiemalt kasutada, ütleb Matti.
Ta kirjutas Ukraina perele, et tal on tuba vaba, sest ta ei tahtnud oma suurest majast kohe rääkida. Tagasihoidlike tingimustega harjunud pere pidas isegi ühte tuba heaks pakkumiseks.
- Leppisime kokku, sest arvasime, et see oli parem variant kui vastuvõtukeskus, ütleb pereema.
Matti haigestus koroonasse just teate saabumise ajal, kuid kohe pärast paranemist läks ta pere asjadele ja lastele järgi. Andrei ja Galina jäid veel vanasse üürikorterisse lõppkoristust tegema.
- Rääkisin toona oma õega Ukrainas telefonis ja järsku tabas mind: õde küsis, kas sa tõesti lased oma lapsed täiesti võõra inimesega autoga sõitma, räägib Galina naerdes.
-
Helistasin murelikult lastele, kes ütlesid, et on paradiisis! Ühe toa asemel oli Mattil avar enam kui 200-ruutmeetrine maja, kus lastele olid oma toad, jätkab ta.
Alates sõja algusest Ukrainas on ligi 56 000 ukrainlast taotlenud Soomes ajutist kaitset. Migratsiooniameti andmetel oli taotlejate arv suurim eelmise aasta kevadel, kuid avaldusi tuleb endiselt stabiilselt.
Suur osa vastuvõtusüsteemiga hõlmatud ukrainlastest elab tsentraalsetes majutusruumides, kuid osa elab ka eramajutuses, näiteks koos soomlastega.
Juba üle aasta elab Ukraina pere koos Mattiga ja neil on hästi läinud. Keeleraskusi oli, eriti alguses, aga neist saadi huumori ja Google’i tõlkeprogrammi abil üle.
- Me naerame siin palju, sest me ei saa alati üksteisest aru, ja siis kasutame uuesti Google’i tõlget, ütleb Matti.
Nikita käib soomekeelses koolis ja on juba piisavalt soome keelt õppinud, et suhtlemine on enamasti võimalik ilma sõnaraamatuta. 18-aastane Ilja kolis hiljuti oma korterisse ja töötab Lidlis. Unistus on õppida korralikult soome keelt ja kandideerida edasi õppima.
Lapsevanemad Andrei ja Galina lähevad sügisel algavatele soome keele kursustele. Ukrainas inseneriteaduse magistriõppe lõpetanud Andrei töötab praegu ehitajana Helsingi piirkonnas eri paigus ehitustel.
Galina töötas varem Harkivis lasteaiakasvatajana, kuid nüüd teeb vabatahtlikku tööd ühingus Kaivo Espoo ry, mis aitab muu hulgas Ukraina sõja eest põgenenuid. Kaivo kaudu leidis Ilja ka oma esimese oma korteri ning pere tunneb, et on ühingust palju abi saanud.
- Matti rääkis meile sellest Kaivo ühingust. Olen väga rahul, et saan inimestega koostööd teha ja neid aidata, ütleb Galina.
Pensionärist Matti sõnul haakub pere argipäev hästi tema enda argipäevaga ning teineteise rütmiga on hästi kohanetud. Päeval ajavad pereliikmed oma asju ja vahel süüakse kõik koos. Pere aitab Mattit palju ka suure maja hooldamisel.
- Andrei on aidanud talvel puid lõhkuda ja lund rookida, proua oskab lisaks igapäevasele toidule ka kõikvõimalikke magustoite ja kihilisi kooke teha. Külmkapis on alati kaks-kolm potti toiduga.
Praegu on perel Mattiga üürileping ja seda võidakse tulevikus ümber vaadata.
- Praegu oleme siin. Praegu pole müüjate turg, nii et jätkame selle elukorraldusega. Ausalt öeldes sain nagu loteriivõidu, meil on perega nii hästi läinud, ütleb Matti.
