Laupäeval Vaba Eesti pealinnas Tallinnas, Vabaduse väljakul terve inimesena tervele rahvale ning politseinikele hümni esitamas, seistes rahvaga totalitaarse politseiriigi seaduseelnõu vastu.
Aitäh, mundrimehed, et te mu pillimängu ning rahva kaasa laulmist siiski ei katkestanud. See oli oluline.
Kuid poleks olnud tarvis mu lapsevanker pillimängu ajal sisse piirata, mis enne mängima hakkamist oli turvaliselt inimestest eraldi. Kes andis käsu mu lapsed piirata ning neile oma vöökohal rippuvaid revolvreid eksponeerida?
Kuid poleks olnud tarvis mu lapsevanker pillimängu ajal sisse piirata, mis enne mängima hakkamist oli turvaliselt inimestest eraldi. Kes andis käsu mu lapsed piirata ning neile oma vöökohal rippuvaid revolvreid eksponeerida?
Peale pillimängu oli aeg minna koju perele õhtusööki tegema minna, ent mundrimehed hõõrusid end mu vastu nii tihedalt, et liikuda ja tegutseda polnud võimalik. Ükski meeleavaldaja ei seisnud kellegi otsas nõnda, nagu seda tegite teie, “rahva kaitsjad”. Meil käsete hoida distantsi ning samal ajal provotseerite rahva külje all end hõõrudes? Õnneks said mundrimehed aru, et mina lisaks lastele oma isiklikku vara – kallist muusikainstrumenti ära ei anna enne, kui näidatakse selleks vastavat luba. Et neil aga ühtegi luba ette näidata ei olnud, vaikiti ning politseiniku lausele “Sa oled teistele ohtlik” vastates “kogu mu pere on viiruse läbi põdenud, olen terve inimene ning ei nakata kedagi”, otsustati lõpuks minema kõndida.
Tean, et kui mul oleks olnud plaan jääda kauemaks mängida, oleks politsei pidanud vägivalda kasutama. Provotseerima ma siiski politseinike eeskujul ei tahtnud hakata.
Jalutasin ilusa ilmaga meeleavaldustelt ilusti koju igapäevaülesannete juurde. Südames rõõm teadmisest, et ma pole üksi. Minuga on tegelikult lugematu arv inimesi üle kogu Eesti ning tean, et iga päevaga avaneb üha rohkem silmapaare, üha rohkem inimesi avab lõpuks oma südame, üha rohkem inimesi hakkab iseseisvalt mõtlema. Üha rohkem inimesi ärkab. ????
Jalutasin ilusa ilmaga meeleavaldustelt ilusti koju igapäevaülesannete juurde. Südames rõõm teadmisest, et ma pole üksi. Minuga on tegelikult lugematu arv inimesi üle kogu Eesti ning tean, et iga päevaga avaneb üha rohkem silmapaare, üha rohkem inimesi avab lõpuks oma südame, üha rohkem inimesi hakkab iseseisvalt mõtlema. Üha rohkem inimesi ärkab. ????
