„Mõnikord tundub, et poliitikud kipuvad rääkima asju, mis kehtivad pigem sõnades, aga päriselus on asjad teisiti,“ mõtiskleb Siiri Sisask. „Inimeste muresid süvitsi ei suuda nad mõista, ehkki need samal kasvulaval kasvavad ja on ilmsed kõigile. Imelik on siis kuulata, kuidas riigi juht kusagilt omandatud vaimuka retoorikaga neid asju lahkab ja inimesi rahustada püüab. Aga tegelikult peegeldub sõnade tagant osavõtmatus, iga „aga“ jääb vaid tühjaks õhuks.“
Esimene tõeliselt soe kevadpäev. Päikesekiirtes vallatlevad kollased liblikad on nagu elav ood rõõmule, linnud kisavad kas või hääle ära. Valitsus on ministrid paika saanud ning avalikustanud oodatavad maksutõusud.
Kui Siiri Sisask oleks Eesti 200 ridades riigikokku pääsenud, istuks ta praegu Toompeal teiste rahvasaadikute seas. Aga et ta ei pääsenud, kulgeb tema elu endises maaelu rütmis. Ta on endale selga vedanud hallid töötunked ning askeldab lilleaias. Veebruaris seemnest maha pandud paprikad vajavad ümberistutamist ja peenardevaheline paekivisillutis tuleb ümber laduda.
„Kui poliitmaastikku harida ei saa, harid koduaeda,“ naerab Siiri. „See on muidugi mage võrdlus. Oma aed vajab harimist alati, ole sa kes iganes. Kui oma aed jääb lohakile, on küsimus aiapidajas. Või nagu öeldakse, iga kodu on selle elaniku nägu. Eesti on ka meie enda nägu ja väga kahju, et see pale kohati nii tuim tahab olla.“
Muusik ütleb, et kandideeris seekord riigikogu valimistel mitmel põhjusel: „Esiteks: kindlasti ei tahaks, et tulevikus Eestist selline ühiskond saaks, milles vihakõne, räuskamist ja labast eneseupitust normaalsuseks peetakse. Kui igaüks teise peale selliselt köhima hakkab, siis pole see enam haigus, vaid epideemia, milles ise kõige rohkem kannatame.“
Loe edasi SIIT
Allikas: Õhtuleht.ee
