Pärast lahutust ütlevad paljud endale ja teistele, et nüüd tuleb lihtsalt edasi minna. Justkui oleks see loogiline, sirgjooneline protsess: suhe lõppes, elu läheb edasi. Aga tegelikkus on hoopis teistsugune. Edasi liikumine tundub paganama raske mitte seetõttu, et sa oleksid nõrk, vaid seetõttu, et lahutus puudutab palju sügavamaid kihte kui ainult suhe ise. Need viis põhjust selgitavad, miks see teekond on sageli nii valus ja aeglane.
1. Sa ei kaota ainult inimest, vaid tervet eluversiooni
Lahutusega ei kao ainult partner. Kaob tulevik, mida sa ette kujutasid, roll, milles sa elasid, ja identiteet, mille ümber su elu oli ehitatud. Sa ei leina ainult inimest, vaid ka neid „mis oleks kui“ stsenaariume, mida enam kunagi ei tule. See muudab lahutuse sarnaseks eksistentsiaalse kaotusega, kus tuleb uuesti vastata küsimusele: kes ma nüüd olen?
2. Su närvisüsteem on pikalt olnud ellujäämisrežiimis
Paljud lahutused ei toimu üleöö, vaid pika pinge, konfliktide, vaikimise või emotsionaalse üksinduse tulemusena. Selle aja jooksul harjub keha elama stressis. Kui lahutus on lõpuks läbi, ei lülitu närvisüsteem automaatselt rahule. Tekib tühjus, ärevus või seletamatu väsimus. Edasi liikumine on raske, sest su keha alles õpib, et oht on möödas.
3. Kaotus seguneb süütunde ja enesesüüdistamisega
Isegi siis, kui lahutus oli vajalik või ainus võimalik lahendus, kipub inimene end süüdistama. Mõtted stiilis „oleksin pidanud rohkem pingutama“, „kui ma oleksin teistsugune olnud“ või „äkki ma andsin liiga kergesti alla“ hoiavad sind minevikus kinni. See sisemine dialoog ei lase sul edasi liikuda, sest osa sinust usub, et sa ei vääri rahu enne, kui oled end „karistanud“.
4. Lähedusvajadus jääb alles, kuigi suhe on kadunud
5. Sa pead õppima uuesti usaldama – iseennast ja elu
Lahutus raputab usku mitte ainult teistesse, vaid ka iseendasse. Sa hakkad kahtlema oma valikutes, otsustusvõimes ja intuitsioonis. Kui ma eksisin nii sügavalt, kuidas ma saan end edaspidi usaldada? See kahtlus teeb ettevaatlikuks ja pidurdab liikumist edasi. Enne kui saad kellelegi uuele ruumi teha, pead taastama suhte iseendaga.
Edasi liikumine pärast lahutust ei ole lineaarne ega kiire protsess. See ei ole märk sellest, et sa oleksid kinni jäänud või nõrk. See on märk sellest, et sa oled päriselt armastanud, päriselt lootnud ja päriselt pühendunud. Paranemine algab siis, kui sa lõpetad endaga võitlemise ja lubad endal mõista, miks see kõik nii raske on. Alles sealt saab sündida rahulik, päris ja aus uus algus.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
